Puust ette ja punaseks: kas lapsi võib tutistada, vitsa anda või metsa vitsaoksa järele saata? Miks?
Uudis laste väärkohtlemise eest mitmeks aastaks vanglasse mõistetud Hiiumaa emast tõstatas ka Emmede Klubi lugejate seas küsimusi. Paljud leidsid, et laste peksmine on küll täiesti vastuvõetamatu, kuid vitsa andmine, tutistamine või lihtsalt vitsaga ähvardamine erinevad peksust oluliselt ning on lubatud. Kirjutame lahti, kuidas asjalood on.
Karistusseadustik
Teise inimese kehaline väärkohtlemine (valu tekitamine) on Eestis keelatud. Ilmselt teame kõik, et me ei tohi meile ebameeldivalt käitunud naabrit näiteks käega lüüa või juustest sikutada. Millegipärast ei mõista paljud, et ka laps on sama palju inimene. Laste vastu suunatud vägivald, sh lapse käe või vitsaga vastu tagumikku löömine ja lapse tutistamine on samuti keelatud. Tegu on veel tõsisem, kui valu tekitamine toimub regulaarselt (näiteks iga kord, kui laps soovimatult käitub).
Karistusseadustik näeb ette, et teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Sama teo eest karistatakse kuni viieaastase vangistusega, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes või korduvalt.
Lastekaitseseadus
Eraldi väärivad väljatoomist kehtiva Lastekaitseseaduse 5. peatüki § 24 “Lapse väärkohtlemise keeld” järgmised punktid:
(1) Lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud.
(3) Tegu ei ole lapse väärkohtlemisega käesoleva seaduse tähenduses, kui lapse käitumine kujutab otsest ja vahetut ohtu lapse enda või teiste isikute elule või tervisele ning seda ohtu ei ole võimalik vältida, sealhulgas vestluse, veenmise või suulise rahustamise teel, ja sellest tulenevalt tuleb last kasvataval isikul, lapsega töötaval isikul ja lastekaitsetöötajal lapse ohjeldamiseks kasutada füüsilist jõudu määral, mis ei tekita lapsele kehalisi, vaimseid ega emotsionaalseid kahjustusi ning riivab võimalikult vähe lapse õigusi ja vabadusi.
(4) Füüsilist jõudu tohib käesoleva seaduse tähenduses kasutada vaid lapse liikumise või liigutuste piiramiseks määral, mis on proportsionaalne ja vähim vajalik teda ähvardava või temast lähtuva ohu tõrjumiseks. Füüsilist jõudu ei ole lubatud kasutada karistuse eesmärgil.
Seadust võib seega tõlgendada nii, et lubatud on näiteks hoida rahunemiseni süles kinni agressiivset last, kes muul juhul vigastaks ennast või teisi, või isegi lükata teeäärde pikali autoteel seisnud laps, kes oleks muidu auto alla jäänud. Kuid vägivalla (sh tutistamise või vitsa andmise) tarvitamine karistusmeetodina (pahanduse eest) on keelatud. Samuti on keelatud lapse hirmutamine ja alavääristamine, seega näiteks karistuseks metsast peksuvitsa tooma saatmine.
Miks ei tohi lapsi kehaliselt karistada?
Vägivald sünnitab vägivalda. Kui vanem lahendab probleeme elus vägivallaga, õpib ka laps lahendama probleemseid olukordi vägivallaga. Näiteks öeldakse tihti, et seadusega pahuksis, käitumisprobleemidega noored on “vabakasvatuse vili – pole vitsa tunda saanud”. See pole tõsi. Probleemsed noored on enamasti pärit just probleemsetest oludest, kus neid ennast on väärkoheldud. Kui me ei taha, et laps ebaõiglust märgates oma kaaslast lööks või löömisega ähvardaks või täiskasvanuna probleeme rusikatega lahendaks, siis ei tohiks me ka ise lapse kasvatamisel ettetulevaid probleeme vägivalla või sellega ähvardamisega lahendada.
Laps saab vale õppetunni. Edaspidi ei hoidu ta pahandusest mitte sellepärast, et ta saab aru, et selline käitumine on vale ja miks. Ta lõpetab soovimatu käitumise või hoidub sellisest käitumisest vaid hirmust haiget saada. Kui vanema rusikas parasjagu ei ähvarda, näiteks pole ohtu, et vanem teada saaks, käitub ta samamoodi edasi.
Füüsiline karistamine vähendab lapse ja vanema vahelist kiindumussuhet, usaldust ja lähedust. Kas Sina tahad olla vanem, kelle poole laps oma murede ja probleemidega, jamadesse sattudes pöördub? Kuid kui laps kardab karmi karistust või haiget saada, siis ta kaugeneb vanematest, ei julge enam probleemidest vanematele rääkida, asub varjama või valetama, et vältida haiget saamist. Usalduslik suhe katkeb.
Uuringud näitavad, et kehaline karistamine võib pärssida aju arengut. Rajaleidja psühholoog Tiina Kütt on kirjutanud: “Negatiivne puudutus, vägivald mõjub lapse aju arengule halvasti. Nii füüsilise väärkohtlemise kui ka emotsionaalse hüljatuse ohvriks sattunud laste ajukuval (meditsiinis ajust tehtavatel piltidel) on võimalik näha, et corpus callosum ehk ühendussild kahe ajupoolkera vahel on normaalsest õhem. Nii on aju poolkerade integreeritus väiksem. See omakorda võib inimese teha vastuvõtlikumaks sõltuvustele, meeleoluhäiretele. Keha mäletab väga paljut, mida me ise enam teadlikult ei mäleta. Kui lapse mällu on varajases nooruses talletunud, et puututus = valu, siis võib see pärssida tema arengut terve elu. Kas lähedase inimese käetõste tähendab keha jaoks armastavat puudutust või annab signaali peitu minna, sest järgneda võib valu? Ka erinevate tegevuste nägemine talletatakse lapse ajus läbi peegelneuronite. Kui laps vaatleb palju hoolitsust, seadistub ka tema enda aju teostama hoolitsust. Kui laps näeb palju agressiivsust, seadistub tema aju teostama agressiivsust. Just seetõttu kipuvadki peremustrid põlvest põlve tahes-tahtmata korduma.”
Vägivaldne karistamine ei toimi. Paljud leiavad, et just füüsiline karistamine on vajalik, et lapsest tubli inimene kasvatada või lapse käitumist suunata. Paraku ei ole ükski uuring kinnitanud, et vägivaldne karistamine omaks mingitki pikaajalist positiivset mõju! On vaid lühiajaline mõju (laps lõpetab antud hetkeks soovimatu käitumise), kuid pikaajaliselt on mõju täismahus negatiivne.
Kuidas lapsi korrale kutsuda?
See, et lapsi ei tohi kehaliselt karistada või ähvardada, ei tähenda, et lastel peaks laskma n-ö kõike teha. See ei tähenda ka “vabakasvatust”. Vastupidi: uuringud kinnitavad, et autoriteetne vanemlus on tõhusam kui autoritaarne. Me tahame, et meie lapsed kuulaksid, austaksid ja usaldaksid, mitte ei kardaks meid. Reeglite kehtestamine ja vägivallatud, teoga seoses olevad tagajärjed (näiteks: kui laps ei täitnud peole mineku ajaks ära kokkulepitud kohustusi, ei saa täna peole minna) on olulised lapse kasvatamise osad. Seega ei ole vägivallata kasvavad lapsed ühtlasi reeglite ja tagajärjedeta kasvavad lapsed, vaid reeglid on eakohased, tagajärjed on vägivallatud ning nii reeglid kui ka tagajärjed on hästi kommunikeeritud. Mida teha, et laps reeglitest ja kokkulepetest kinni peaks, loe SIIT.
Lapse vaimset ja füüsilist tervist hoidvaid ja toimivaid vanemlusmeetodeid, ideid ja praktilisi nõuandeid probleemide lahendamiseks leiad:
www.tarkvanem.ee
www.rajaleidja.ee
“Positiivne ja rahumeelne vanemlus”
Lõpetuseks tsiteerime Rajaleidja psühholoogi Jaak Maasalu nõuannet: “Mitte üheski vanuses lapsi ei tohi karistada füüsilise või vaimse vägivallaga – lüües, tutistades, nurka seisma saates, solvates, alandades vms. Vägivaldne karistamine hävitab lapse enesehinnangu ja -usu, sellest pole pikas plaanis vähimatki kasu. Nii füüsiline kui ka vaimne vägivald on Eestis keelatud lastekaitseseadusega ning lapse kallal vägivallatsemine võib tuua kaasa kriminaalasja.”
Allikas: Emmedeklubi.ee
