Põhja Ringkonnaprokuratuur saatis kohtusse kriminaalasja, milles süüdistab 58-aastast meest plaanis panna prokuratuuri Lubja 4 aadressil asuva hoone ette isevalmistatud lõhkeseadeldis. Tänu õiguskaitseasutuste õigeaegsele sekkumisele jäi tegu lõpule viimata.
Kriminaalmenetlust juhtinud vanemprokuröri Katrin Paesoo sõnul kinnitavad uurimisega kogutud andmed, et mees oli kuriteoks põhjalikult valmistunud. „Ta oli korduvalt käinud Lubja 4 maja juures, et leida koht, kus purustused oleksid võimalikult suured. Märgiline on seegi, et lõhkeseadeldise plaanis ta panna kahe maja, prokuratuuri ja Maakohtu sissepääsude vahele. Tal olid varutud vahetusriided, ta plaanis kanda maski ja tal oli väljamõeldud ka põgenemistee. Kuriteo plaanis ta toime panna läinud aasta maikuus, kuid viimasel hetkel otsustas ta nihutada plaani sügisesse, mil väljas on pimedam, et enda tuvastamise risk viia miinimumini,“ kirjeldas Paesoo.
„Mehe varasemad teod kõnelevad tema pikemaajalisemast vihast õiguskaitseasutuste vastu. Olgugi, et lõhkeaine ei olnud ehtne, näitab mehe käitumine, et ta on ohtlik. Ta plaanis lõhkekeha jätta maja ette tööpäeva lõpus, ent teda ei heidutanud ka võimalus, et ta paneb ohtu sel ajal majas viibivate inimeste elud,“ lisas Paesoo. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest 29.mail pidasid politseinikud mehe kinni.
Prokuröri sõnul sai reaalne oht ära hoitud tänu Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse mõrvagrupi väga heale tööle. „Tänu kriminaalpolitseinike oskuslikule infokogumisele ning taktikalistele tegevustele hoiti ära rünnak õiguskaitseasutuste vastu. Samuti suutsime kõnealuse kriminaalmenetluse raames koguda piisavalt uut infot ka 1993.aasta politseimaja õhkamise kohta, mis omal ajal lõpetati tõendamatuse tõttu,“ kirjeldab Paesoo.
Nimelt süüdistas prokuratuur meest ka 1993. aasta novembris toonase Tallinna Kadrioru politseijaoskonna ees toimunud plahvatuses. Süüdistuse järgi asetas ta maja ees olnud auto alla lõhkeseadeldise, mille plahvatuse tagajärjel said kaks politseinikku viga ning hoone ulatuslikke kahjustusi.
Toona kehtinud kriminaalkoodeksi järgi oli mõrvaks kvalifitseeritava teo toimepanemise eest karistusena ette nähtud vabadusekaotus 8-15 aastani või surmanuhtlus. Kriminaalkoodeksi järgi lahendas surmanuhtlusega karistatava teo suhtes aegumise küsimust kohus. 1998. aastal kehtima hakanud kriminaalkoodeksi redaktsiooniga tunnistati see lõige aga kehtetuks. Kuna 2002. aasta 1. septembrist kehtima hakanud karistusseadustiku järgi ei aegu kuritegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, otsustas vanemprokurör värske kriminaalmenetluse raames kogutud tõenditele tuginedes esitada mehele süüdistus ka 1993. aasta episoodis. „1993. aasta novembris toime pandud kuritegu ei olnud 2002. aastaks aegunud ja meie hinnangul ei ole süüdistatava olukorda karistusseadustiku mõttes leevendatud, mistõttu leidsime, et see kuritegu ei ole tänaseni aegunud,“ selgitas Paesoo.
Riigikohus otsustas mitte võtta menetlusse prokuratuuri kaebust tühistada Ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi on 1993. aasta kuritegu aegunud ja seega selle episoodi osas menetlus lõpetati.
58-aastast meest süüdistatakse lõhkeseadeldise ja selle olulise osa käitlemises, lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise kõlbmatus katses ning mõrva kokkuleppe sõlmimises. Suures osas õiguskaitseasutuste turvalisuse kaalutlustel kinniseks kuulutatud istungid algavad Harju Maakohtus 15.aprill.
