Planeet Maa teke on seotud Päikesesüsteemi kujunemisega umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Siin on lühike ülevaade protsessist, kuidas teadlased arvavad, et Maa võis tekkida:
1. Päikesenebula: Maa ja kogu Päikesesüsteem said alguse hiiglaslikust gaasi ja tolmu pilvest, mida tuntakse päikesenebulana. Arvatakse, et see nebulast tekkiv ketas oli pärit varasema tähe plahvatusest – supernoovast, mis rikastas nebulat raskemate elementidega.
2. Gravitatsiooniline kokkuvarisemine: Mingil põhjusel, võimalik, et lähedalasuvast supernoovast või muust kosmilisest sündmusest põhjustatud šokilaine tõttu, hakkas nebula kahanema ja tiirlema, moodustades ketta. Gravitatsiooni mõjul hakkas see pilv kokku tõmbuma ja pöörlema üha kiiremini. Keskossa kogunes enim massi, kus hakkas kujunema Päike.
3. Protoplaneetide ja planeedikese teke: Kui Päike oli piisavalt suur, hakkas see kiirgama energiat ja lööklaineid, mis aitasid edasi suruda gaasi ja tolmu ketta välimistesse osadesse. Materjal, mis Päikese lähedal püsis, kondenseerus väiksemateks tahketeks osakesteks, mida tuntakse planetesimaalidena. Need osakesed põrkusid ja liitusid gravitatsiooni mõjul, moodustades järk-järgult suuremaid kehasid – protoplaneete.
4. Diferentseerumine: Kui Maa-sarnane protoplaneet oli piisavalt suur, tekkis selle sees piisavalt soojusenergiat radioaktiivse lagunemise ja pidevate kokkupõrgete tulemusel. See soojus põhjustas selle, et Maa sulas osaliselt, võimaldades raskematel elementidel nagu raud ja nikkel vajuda keskmesse ja moodustada tuuma. Kergemad elemendid, nagu räni ja hapnik, jäid ujuma pinnale, moodustades maakoor.
5. Kuu teke: Varajase Maa ajaloos põrkas sellega kokku teine protoplaneet, mida sageli nimetatakse Theiaks. Selle tohutu kokkupõrke tulemusena paiskusid Maa pealt välja suured kogused materjali, mis jäid Maad ümbritsevale orbiidile. Need materjalid liitusid gravitatsiooni abil, moodustades Kuu.
6. Atmosfääri ja ookeanide teke: Esialgne Maa atmosfäär koosnes peamiselt vesinikust ja heeliumist, kuid need kerged gaasid pühiti Päikesetuulte poolt minema. Hiljem, kui planeet jahtus, hakkasid gaasid ja veedamp vulkaanilistest gaasidest välja pääsema, moodustades uue atmosfääri ja lõpuks ka ookeanid, kui Maapind piisavalt jahtus, et vesi saaks kondenseeruda.
7. Elu algus : Kusagil Maal, ligikaudu 3,5–4 miljardit aastat tagasi, tekkisid esimesed eluvormid. Kuigi täpne protsess, kuidas elu tekkis, on veel selgusetu, arvatakse, et elu võis alguse saada “keemilise evolutsiooni” kaudu, kus lihtsad orgaanilised molekulid muutusid järjest keerukamaks, kuni tekkisid esimesed bioloogilised molekulid, mis suutsid paljuneda. Üheks võimalikuks keskkonnaks, kus selline areng võis aset leida, peetakse kuumaveeallikaid ookeanipõhjas või muid soodsaid kohti, kus oli olemas nii energia kui ka keemilised toorained elu tekkeks.
See elu arenes edasi läbi loodusliku valiku ja muude evolutsiooniprotsesside, mille tulemusel kujunes välja Maa bioloogiline mitmekesisus.
8. Atmosfääri hapniku taseme tõus: Elu areng mõjutas ka planeedi atmosfääri. Umbes 2,4 miljardit aastat tagasi toimus suur hapnikustumine, kui fotosünteesivad mikroorganismid hakkasid tootma suurel hulgal hapnikku, mis kogunes atmosfääri. See muutis planeedi keemiat põhjalikult ja võimaldas hapnikku hingavate organismide tekkimist.
9. Jätkuv areng: Maa ajaloo jooksul on planeet kogenud pidevat geoloogilist aktiivsust, sealhulgas mandrite triivi, vulkaanilist tegevust ja muid protsesse, mis on kujundanud planeedi pinda ja kliimat. Eluvormid on neile muutustele reageerinud, arenedes ja kohanedes mitmekesistes keskkondades, mis viis lõpuks inimkonna ilmumiseni.
Planeet Maa teke ja areng on olnud pikk ja keerukas protsess, mis hõlmab kosmoloogilisi, keemilisi ja bioloogilisi sündmusi, mis kõik on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. See on teinud Maast kodu rikkalikule elule, sealhulgas inimkonnale.
