Perede toetamine on oluline, aga valitsuse välja käidud peretoetuste eelnõu on sisult nii halb ja vigane, et seda lugedes võib terve mõistus üles ütelda. Eelnõu vastuvõtmine tekitaks probleeme juurde, mitte ei lahendaks neid, seetõttu hääletan parempoolsena eelnõu vastu, kirjutab Siim Kiisler.
Uus peretoetuste tõstmise seaduseelnõu ei sea lasterikkaid mitte aukohale, vaid käsitleb kõiki vähemalt kolme lapsega peresid kui Eesti riigi kõige suuremaid hädalisi. Nagu oleksid nad halbu valikuid tehes elu hammasrataste vahele jäänud ning ei tuleks ilma kõrvalise abita toime. Seejuures lüüakse sama vitsaga kõiki paljulapselisi peresid, sõltumata tegelikest oludest ja nende vajadustest.
Loe ka: Sotsiaalkomisjon saatis peretoetuste seadusemuudatused esimesele lugemisele
Sellega sünnitab uus peretoetuste ettepanek ühiskonnas tugevat ebaõiglust. Tõeliselt abi vajavate lasterikaste kõrval saavad suure summa juurde jõukad ja enesega hästi toimetulevad pered, kes seda tegelikult ei vaja. Vaesemad, ühe-kahe lapsega või üksikvanematega pered aga jäetakse ebavõrdsesse olukorda.
Mõistagi tekivad laste arvu kasvades perele täiendavad kulutused, ka sellised, mille peale ehk varem pole isegi osatud mõelda või mille jaoks raha planeerida. Viie lapse isana tean hästi, kuidas pereliikmete arvu kasvades jaguneb palgasaaja sissetulek järjest väiksemateks osadeks inimese kohta.
Kuid riik peab ühiskonda korraldama nii, et toetus läheks just nendele, kes seda kõige rohkem vajavad, ning et rahakasutus oleks õige, õiglane ja ka maksumaksja seisukohast mõistlik. Seda põhimõtet uus peretoetuste eelnõu kindlasti ei järgi ja on tegelikult sellega isegi karjuvas vastuolus.”Samamoodi hakkavad toetust saama tippjuhid, ettevõtjad ja miljonärid.”
Näiteks on meil riigikogu liikmeid, kes hakkavad lisaks oma palgale igakuiselt kätte saama üle tuhande euro sotsiaaltoetust. Samamoodi hakkavad toetust saama tippjuhid, ettevõtjad ja miljonärid. Sõltumata palganumbrist ja pere olukorrast tahetakse neile kõigile ühtviisi ülisuurt toetust jagada.
Lisaks tekib absurdne olukord, mida ei saa lahti seletada muul moel kui näitlikustamise kaudu.
Oletame, et peres on kasvamas 19- ja 18-aastased lapsed ning sellesse perre sünnib pesamuna. Möödub 24 aastat ning selle pere lapsed on vastavalt neljakümne kolme, neljakümne kahe ja kahekümne nelja aastased. Need keskealised “lapsed” võivad olla kasvõi miljonärid ning ka noorim “laps” ei pea õppima, ta võib käia tööl, olla edukas ja hästi teenida.
Nende vanem aga saab endiselt riigilt lasterikka pere toetust ning on seda saanud viimased kakskümmend neli aastat järjest. Enamgi veel, toetust indekseeritakse vastavalt hinnatõusule. Tõsi, see näidispere ei saa toetust maksimummahus, aga suures plaanis on see skeem, mida valitsus riigikogule tõsimeeli pakub. Ja et kogu see mudel oleks maksimaalselt jabur, tekivad “pered”, kus vanem saab oma täisealiste “laste” eest peretoetust ning neil “lastel” on omakorda lapsed, kelle pealt nemad saavad omakorda peretoetust.
Kuna jõukus ühiskonnas tuleb ikkagi töötegemisest, peab riik jälgima, et inimesed oleksid palgatulu teenimiseks motiveeritud ning et tööl käimisega teenib inimene suuremat tulu kui riigi poolt makstavatest sotsiaaltoetustest. Nüüd tahetakse seda põhimõtet tugevalt rikkuda.
Kolme (ka 24-aastase) lapse vanemale makstav sotsiaaltoetus muutub suuremaks kui paljude inimeste palk, kes kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas Eestis tööl käivad ja oma palga pealt riigile makse maksavad. Need inimesed on pahatihti palju raskemas seisus kui plaanitava suurtoetuse saajad.
Eraldi tuleb silmas pidada, et toetust makstakse ka Eestis elavatele välismaalastele. Kuigi väga suurte toetuste suurimatele eestkõnelejatele meeldib miskipärast ennast ka suurteks rahvuslasteks nimetada, ignoreerivad nad selle seadusega tekkivat migratsioonipumba ohtu.
Kui lastega seotud sotsiaaltoetused muutuvad suurimateks Euroopa Liidus ja sisseränne Euroopa Liidust siia on vaba, tekib kindlasti mõnel EL-i sisse rännanud perel mõte just Eestisse kolida. Sisserändevõimalus peab olema suunatud nendele inimestele, kes soovivad siin oma tööga Eestit jõukamaks ehitada ja kes austavad ja armastavad eesti kultuuri, mitte nendele, kes siia vaid suuremat sotsiaaltoetust nautima tulevad ja Eestist ei hooli.
Viie lapse isana on mul hea meel, et lasterikaste perede maine on meie ühiskonnas paranenud. Minu unistus läbi aastate, ka Eesti lasterikaste perede liidus tegutsedes, on olnud see, et eestlased räägiksid oma keskmisest suuremast laste arvust uhkusega ning et teised kuulaksid kerge positiivse kadedusega.
Ka sõna “lasterikkus” üha laiem kasutus viitab just nende perede erilisele rikkusele, mitte kui hädasolijale ja abivajajale. Tõsi, olen arvanud – nagu ka paljud teised lasterikaste perede esindajad -, et lasterikkaks võiks perekonda nimetada alates neljast lapsest. Kolm last aga võiks olla täiesti tavalise eesti pere mõõt.
Lasterikaste perede toetamine on auasi riigile, aga loodetavasti üha enam ka meie vabaühendustele ja ettevõtjatele. Silt kirjaga “Siin on lasterikkale perele soodustus” võiks olla igas Eesti teenindusettevõttes olulisel kohal. Ettevõtja saab sellega näidata oma positiivset hoiakut ja lugupidamist sealgi, kus riik kodanike vahel vahet teha ei tohiks.
Seejuures olen seisukohal, et kõik maksumaksja raha eest kehtestatavad toetused peavad olema vajaduspõhised ja õiglased. Seepärast hääletan peretoetuste eelnõu vastu ning loodan, et ma ei jää ainsaks riigikogu liikmeks, kes õiglustunde populismist kõrgemale seab.
Err.ee
