“Otsustasin kandideerida Riigikokku, sest ma ei saanud seda otsust tegemata jätta, sest et … tegelikult te teate isegi. See oli minu jaoks väga keeruline otsus, sest oma praegust elu naudin väga: mul on imeline töö, imelised kolleegid, imelised patsiendid ja kõige selle kõrvalt on aega ka imelise pere ja imeliste sõprade jaoks. Mul on unistuste elu ja ma olen väga õnnelik.
Mind kutsusid endaga kaasa mitu erakonda ja ma olen kõigile selle usalduse eest väga tänulik. Kõik kutsujad on suurepärased, pühendunud ja targad inimesed, keda väga imetlen. Erakonna valimine oli raske.
Minu jaoks sai otsustavaks see, et viimaste, pandeemia-aastate jooksul olid mulle toeks mitmed just reformierakonna kogenud poliitikud. Inimeste, mitte poliitikutena – nad aitasid mul orienteeruda mulle võõras maailmas, aitasid seletada mitmeid protsesse, olid praktiliselt abiks ja kaitsesid teinekord ka avalikkuses sõimajate eest. Ma nägin, et meil on sarnane maailmavaade. Ma usun, et enamik neist inimestest isegi ei tea, et nende mõni sõna või lihtne küsimus oli mulle väga suureks toeks. Õppisin neid inimesi usaldama.
Kui mind valitakse Riigikokku, on mul kaks peamist teemat, mille eest tahan seista:
1. Ohtliku väärinfo leviku pidurdamine Eestis
2. Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus, kvaliteet ja kättesaadavus
Ehk: ei midagi uut.
Minu patsientidele: isegi kui osutun Riigikokku valituks, ei jää te abita. Aga tibusid loeme märtsis ja siis annan ka täpsema info.
Mul on ka üks palve. Kui ma olen tööl, siis ma olen perearst ja poliitika jääb ukse taha. Palun mitte helistada ega kirjutada perearstikeskusse, kus ma töötan: see segab nii mu kolleege kui patsiente.
Kes tahab minuga suhelda, siis saab seda teha siinsamas. Vastan jõudumööda.
Soovin teile ilusat algavat jõuluootust ja loodan, et teil oli võimalik ka kadrisante kostitada.”
bUDUAAR.EE
