Kõigepealt kõige tähtsam – ma vabandan südamest oma ebaõnnestunud ütluse pärast neljapäevasel pressikonverentsil ajakirjanike küsimustele vastamisel. Ma saan aru, et solvasin sellega õpetajaid, soovitades neil streikimise ajal propageerida automaksu, et selle kaudu saaks riik nende palka tõsta. See oli ebakohane, irrelevantne ja ebaõnnestunud ütlus.
Loe ka: KUUM: Peaminister soovitas õpetajatel veenda inimesi AUTOMAKSU toetama.
Koos vabandusega tahan aga anda ka väikese selgituse, miks selline mõte minu huultelt üldse välja lipsas. Me oleme riigieelarvega väga suures jamas. Samas tunnen ma tõesti, et nii valitsus kui mina oleme väga selgelt prioriseerinud just õpetajate palku ja töötingimusi. See on valdkond, kust me ei kärbi. Lisaks tõstsime õpetajate palku eelmisel aastal eelarve koostamisel 24%. Ka sel aastal on õpetajad ainsad, kelle palgafond tõuseb, lisaks veel diferentseerimisfond ja lähtetoetused, eestikeelsele haridusele üleminekule minevad täiendavad summad. Isegi see maksuküüru kaotamine aitab 2025.a päris oluliselt just õpetajate, päästjate ja politseinike sissetulekuid tõsta. Eesti on Euroopa Liidus esikolmikus oma kulutuste poolest haridusele. Rääkisin sellest pikalt ka samal pressikonverentsil, tuues välja nii numbreid kui võimalikke probleemi lahendusi. Eelkõige peitub õpetajate puhul võti siin koolivõrgu korrastamises, mis on samuti ebamugav, aga vajalik reform.
Kogu seda eelarve korrastamise protsessi on aga selgelt ilmestanud kaks asja – mitte ükski ühiskonnagrupp ei toeta ühtegi maksutõusu ja samal ajal nõuvad kõik riigi väljaminekute tõstmist. Isegi koalitsiooni sees lagunevad kokkulepped riigieelarve seisu parandamiseks niipea, kui mõni huvigrupp või ajakirjandus mõne meetme vastu protesteerib. See frustratsioon, mis sellisest massiivsest survest tekib, viiski mind oma väljaütlemistes libastuma. Mõistke mind õigesti – see, mida ma tegelikult palusin ja tahtsin öelda, oli see, et kasvõi üks huvigrupp võiks vahel mõne toetava sõna öelda riigieelarve tulude poole parandamiseks. Kõik riigi kulutused – sealhulgas õpetajate palgad – tulevad maksumaksja taskust. Ja maksudebati käigus kerkinud pahameel näitab, et maksumaksja ei taha rohkem maksta. Iga täiendav kulu ja riigi palgal olevate inimeste palgatõus (kellest haridus- ja teadustöötajad moodustavad 41%) tähendab suuremat survet maksumaksja rahakotile.
Allikas.Facebook: Kaja Kallas
