Vahest on raske lahti lasta ja see on ikka imeline, milleks omanikud teinekord valmis on. Kainelt mõtlevad inimesed soovitavad mõistagi laksust eutanaasiast – milleks looma piinata ja võõra looma puhul on see nõuanne eriti siva tulema.
Täna trehvasin 9 aastase kokkerspanjel Lindaga. Nimi nagu mu emalgi. No oli tore koer – leebe kut emme pai ja ülisõbralik. Linda oli paraku haige. Väga haige ja sellist asja polnud ma veel enne näinud. Tõtt-öelda polnud loomarstidki!
Häda selles, et mingil geneetilisel põhjusel hakkasid ta luud kolm aastat tagasi ilma ühegi põhjuseta totaalselt kiirelt hõrenema. Täna on neist alles sisuliselt tuhk – voldi kõik neli käppa kokku nagu ise soovid. Valus koeral polnud ja toas sai hakkama küll. Kuidagi roomas ja keeras külge. Hädade tegemisel vajas pererahva toetust ja toetamist sõna otseses mõttes. Puhas oli, justkui titelõhn alles küljes ja ei mingeid lamatisi – ta eest hoolitseti tõesti nagu imiku eest.
Sõja jalust tuli perenaine ära. Isegi siis ei mõelnud ta eutanaasiale vaid tassis kuus päeva vapralt süles kuniks Maarjamaale jõudsid. Kaks päeva tagasi hakkas Lindal halvem. Olena arvas, et toiduvahetusest ja tormas kohe kliinikusse.
Esimesest saadeti pikalt ja öeldi kohe, et eutanaasia. Siis nad läksid juba Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus oldi veidi mõistvavamad. Olin just seal ja Linda “kõnetas” mind. Sestap süvenesin rohkem ja suhtlesin nii perenaise kui dr. Rasmus Uuskülaga, kelle juures nad juba paar kuud tagasi käisid.
Selgus, et luude koha pealt ei ole tõesti midagi teha, aga loom ei piinle – las siis elab, sest pererahvas tegi kõik, et ta end ka sellises konditsioonis hästi tunneks. Lubasin, et teeme siis vähemalt korraliku uuringu ja selgitame välja, mis nüüd viletsa enesetunde tekitab.
Olena oli kõhkvel, sest raha nappis. Loomapäästegrupp võttis kulud enda kanda. Perenaine, pisike kui kirp hakkas liigutusest nutma ja tegi lausa sooja kalligi. Nii ta mu kaisus niutsus õite mitu aega. Lohutada polnud justkui võimalik.
Oli see põhjalikum terviseuuring nüüd hea või halb? Lindale kindlasti hea, sest vaene loom oli otsast otsani vähki täis ning keegi ei osanud seda isegi kahtlustada. Olenale ilmselt vist halb uudis. Tal niigi muresid alustades sellest, et varsti visatakse ka hostelist välja ning siis tuleb uus elukoht ja raha selle eest maksta kuskile tööle minnes välja võluda.
Nii kahju, et sellised asjad juhtuvad, aga olen võimetu seda muutma. Loodetavasti Loomapäästegrupi abi natuke leevendas selle naise ja tema koerakese lootusetut olukorda, kuigi saan aru, et võib-olla just praegu pole ta üldse õnnelik, et kohtusime.
