“Abielu on ju kõigest paber!” hüüatavad paljud armunud paarikesed pahaselt vanaema küsimuse peale, miks nad lapsi teevad ja maja ehitavad, kuid sugugi abielluda ei taha.
Mis saab majast siis, kui armastus otsa saab?
Vabaabielu on Eestis peaaegu sama populaarne kui abielu, kuid endiselt ei ole head lahendust sellele, kuidas peaks kooselu ajal soetatud vara jagama, kui elukaaslased ühel päeval lahku lähevad. Kes, kellelt ja mida nõuda saab? Miks on vabaabielu nii keeruline reguleerida ja kas või keda peaks riik üldse kaitsema?
Püüan vabaabielu reguleerimisega seotud raskusi selgitada ühe lihtsa näite abil: Anne ja Jaak on elanud 10 aastat koos, saanud selle aja jooksul kaks last ja ostnud maja. Ühtäkki otsustab Jaak, et Anne ei ole tema jaoks õige naine ning jätab ta koos lastega maha. Kuna maja on ostetud Jaagu nimele, siis on Anne sunnitud kodust välja kolima. Maja eest Anne maksnud ei ole, sest ta on suurema osa koos elatud ajast kodus lapsi kasvatanud, ohverdades selleks oma töö ja karjääri. Sel ajal ei olnudki tal võimalik ise raha teenida ja seega tunduks justkui õiglane, kui ka temal oleks õigus kooselu ajal soetatud majale. Aga ei ole!
“Kallis, sõlmime lepingu!”
Kui vabaabielu puruneb, siis hakatakse tihti vaidlema, kellele jääb koos ostetud kodu. Kõik oleks lihtne, kui inimesed mõtleksid juba suhte alguses, mis saab siis, kui saabuvad rasked ajad ja lepiksid kokku, kelle oma mis asi on. Aga kui paljud seda teevad? Vist ainult mõned üksikud juristid.
Kuid suvest saab sügis ja korraga koidab reaalsus, et hein on tegemata, kartul mädaneb ja õunad on ussitanud. Kes aga ütleks suhte alguses oma armastavale elukaaslasele “kallis, ma panin meile tänaseks notari juurde aja kinni, ole pai ja tule kirjuta seltsingulepingule alla.”? Inimesed ei ole harjunud isiklikes suhetes lepinguid sõlmima, ega mõtle tavaliselt probleemidele enne, kui need käes.
Kui Anne ja Jaak oleksid näiteks seltsingulepingu sõlminud, siis oleks see maja nende mõlema oma. Seltsinguleping on peaaegu nagu abielu – kui see sõlmitud, siis peab ühiselt otsuseid tegema ja kui enam koos ei elata, jagatakse vara pooleks.
Seltsinguleping tuleb ühise kodu kohta teha notari juures. Kui notariaalset lepingut ei ole, ütleb kohus, et Anne ja Jaak oleksid pidanud maja mõlema nimele ostma. Kui Anne oleks Jaagule maja ostmiseks raha andnud, saaks ta seda raha tagasi nõuda. Seevastu seda, et Anne aastaid lapsi kasvatas ja kodu eest hoolitses, kuni Jaak maja ostmiseks raha teenis, rahasse ümber ei arvestata.
Abielus vastu tahtmist
Miks seadus Annet ei kaitse? Kujutage ette sellist armumise lugu: alguses olid Anne ja Jaak sõbrad ja üürisid vaeste üliõpilastena pikka aega koos Tartus korterit, kuni leidsid end ühe peo järgsel hommikul teineteise embusest.
Pärast seda ööd vallatlesid nad aasta jooksul veel paaril korral, kuni armusid. Seejärel elasid nad õnnelikult koos, kuni Anne pidi paariks aastaks Tartust ära kolima. Sel ajal elasid nad erinevates linnades, kuid kohtusid tihti. Ühel päeval Anne jäi rasedaks ja kolis Jaagu juurde tagasi. Nüüdsest maksis üüri Jaak üksi. Pärast esimese lapse sündi elasid nad veel mõnda aega üürikorteris, kuni ostsid Jaagu nimele maja ja kolisid sinna elama.
Nüüd küsimus suurele ringile: millal algas Anne ja Jaagu vabaabielu? Kas hetkest, mil neil tekkis seksuaalsuhe? Armastuse avaldamisest? Rasedusest? Lapse sünnist? Hetkest, mil nad enam koos üüri ei maksnud? Mis asi see vabaabielu üldse on?
Kui Anne ja Jaak oleksid olnud abielus, oleks maja nende mõlema oma. Võib ju öelda, et paber (abielutunnistus) on ainus asi, mis kooselu abielust eristab, kuid päris nii see siiski ei ole. Kui abielu puhul ei ole kahtlust, et abielu algab “jah” sõnast, siis vabaabielu algust on võimatu kindlaks teha, sest suhted arenevad järk-järgult ja muutuvad pidevalt. Kui me aga ei tea, millal vabaabielu algab, siis on ka raske öelda, millist vara tuleks ümber jagada.
Isegi kui suudame vabaabielu alguse ja lõpu kindlaks teha, tekib järgmine küsimus – kas Anne ja Jaak üldse tahtsid, et neid vabaabikaasadeks peetaks? Võib-olla nad ei tahtnudki just seepärast abielluda, et ei oleks hiljem tüütut varade jagamist. Riik peab austama inimeste valikuid, ega saa neid vägisi abiellu sundida, kui nad seda ise ei taha. Teisest küljest peab aga riik kaitsema nõrgemaid perekonnaliikmeid. Kui üks elukaaslane hoolitseb kodus laste eest, et teine saaks raha teenida, siis peaks riik end perekonnale pühendanud elukaaslast kaitsema.
Kui palju maksab armastus?
Vabaabielu reguleerimine on nagu noateral kõndimine – tuleb leida tasakaal inimeste tahte ja nõrgemate perekonnaliikmete kaitsmise vahel. Mõne inimese jaoks on vabaabielu juba see, kui ollakse pööraselt armunud, teise jaoks ei piisa selleks mitmekümne aasta pikkusest kooselust.
Lisaks ei teadvusta vabaabielus elavad inimesed tavaliselt, kui vähe õigusi neil on ja lepinguid nad omavahel samuti tavaliselt ei sõlmi. Kui suhte lõppemisega purunenud roosasid prille aitab riik abielulahutuse korral lappida, siis vabaabielu lõppedes peab igaüks ise killud kokku korjama.
Peatselt loodavas uues kooseluseaduses peaks seadusandja kõiki neid asjaolusid arvesse võtma ja ütlema, kui palju maksavad armastuse nimel toodud ohvrid.
Andra Olm on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorant ning kirjutab doktoritööd mittevaraliste panuste arvestamisest vara jagamisel mitteabielulise kooselu lõppedes. Tema artikkel pälvis Tartu Ülikooli korraldatud doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursil teise koha. Võistlust aitasid korraldada haridus- ja teadusministeerium ja Eesti teadusagentuur.
