„Ühekordsete pakendite kasutuse vähendamisega on kiire, kuna asjakohane Euroopa Liidu direktiiv tuli üle võtta juba möödunud aasta 3. juuliks,“ ütles keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais. Pakendiringlusega tegeleva ettevõtte Bringback asutaja Rasmus Rask ei näe siiski muud võimalust, kui kõikide ühekordsete pakendite maksustamist, pärinegu need siis tootmisest või kaupmehelt.
Soomlaisi sõnul on Eesti EL-i nõude täitmisega juba hiljaks jäänud. „Lahendus tuleb leida võimalikult ruttu ja me tahaksime ikkagi lähikuudel selles kokku leppida ja valitsusse viia, et riigikogu jõuaks selle eelnõu ka ära menetleda,“ lausus ta.
Lähtuvalt Euroopa Liidu direktiivist tuleb Eestis aastaks 2026 oluliselt vähendada ühekordsete joogitopside ning toidupakendite kasutust. Kuidas see aga kodumaisel turul täpselt ellu viia, on Soomlaisi sõnul veel otsustamisel. „Sellekohane eelnõu oli kooskõlastusringil ja sealset tagasisidet me nüüd tegelikult analüüsime ikka veel,“ selgitas ta. „Me räägime erinevate huvigruppidega ja need läbirääkimised on pooleli.“
Kuigi direktiivi üle võtmisega on hiljaks jäädud, ei ole Soomlaisi sõnul põhjust muretsemiseks, et Euroopa Liidust mingeid trahve kohe karta oleks. „Euroopa Komisjonil on õigus algatada rikkumismenetlus sellega seoses, et me ei ole direktiivi nõudeid õigeaegselt üle võtnud,“ tõdes ta. „Aga see rikkumismenetlus on üsna pikk protsess. Reaalse rahalise karistuseni jõudmiseni läheks kindlasti aega ja selle menetluse vältel annab Euroopa Komisjoni alati liikmesriigile võimaluse see direktiiv nõuetekohaselt üle võtta. Kui me jõuame vahepeal lahenduseni, siis me lihtsalt sinna etappi ei jõua, kus me peame hakkama trahvi maksma.“
Mida tähendab oluline vähendamine?
Olukorras tekitab ebavajalikku ambivalentsust direktiivi sõnastus, mis hetkel selgelt määratletud ja konkreetseid eesmärke ei püstita. SEI (Stockholm Environment Institute) Tallinna keskkonnajuhtimise programmi vanemeksperdi Harri Moora sõnul tuleb eesmärkide seadmisel alustada lihtsalt turule pandud plasti koguse vähendamisest. „Seepärast ma vaatangi pigem ministeeriumi suunal, kes peaks selle ära sisustama,“ ütles ta. „See sõltub nendest meetmetest, aga praegu on niiviisi, et ei ole selgeid meetmeid laual, et öelda palju see (koguseline) mõju võiks olla. Võibolla tuleks interpreteerida seda direktiivi sõnastust nii nagu teised riigid seda on teinud.“
Sama meelt on ka Peil, kelle sõnul tuleb ennekõike käia ühte jalga oma naabritega. „Seda peaks vaatama naaberriikide kontekstis,“ ütles ta. „Eesti kontekstis on oluline see, mida teevad Läti, Leedu ja Poola. Need on need turud, kus meie ettevõtted põhiliselt tegutsevad, kus jaekauplused tegutsevad ning tooteid eksporditakse ja imporditakse. Meie konkurentsivõime on siis, nende toodetega võrreldes, sarnane.“
Euroopa Komisjon vaatab tarbimise vähendamise seotud andmed ja liikmesriikides kehtestatud meetmed pärast 2026. aastat üle ning seejärel võivad kaaluda konkreetsemate Euroopa Liidu üleste sihtmäärade ja meetmete rakendamist.
Soomlais rõhutab siinkohal, et konkreetsuse puudumine Euroopa Liidu direktiivis, ei vabasta meid kohustusest. „Eestit kohustab muudatusi ellu viima just see sama Euroopa Liidu direktiiv – liikmesriigid peavad rakendama meetmeid, et saavutada tarbimise oluline vähendamine,“ selgitas ta. „Juhul, kui Eesti ei paku välja viise, kuidas vähendada ühekordselt kasutatavate toidupakendite ja joogitopside tarbimist, siis võib Euroopa Komisjon hinnata, et Eesti ei ole direktiivi sisuliselt üle võtnud. Sellisel juhul on Euroopa Komisjonil õigus algatada Eesti suhtes rikkumismenetlus (nagu ka mittetähtaegse üle võtmata jätmise puhul). Rikkumismenetlus võib viia ka rahalise trahvini, kui rikkumise aluseid menetluse jooksul ei kõrvaldata.“
Algne eelnõu kõigile osapooltele ei sobinud
Keskkonnaministeeriumi poolt, poolteist aastat tagasi, tellitud uuring näitas, et ühekordsete pakendite maksustamine oleks efektiivne vahend nende kasutuse vähendamiseks. Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuhi Nele Peili seisukohalt ei oleks see olnud mõistlik lahendus ning oleks tekitanud turul ebavõrdse olukorra. „Karbi miinimumhinda ei olnud eelnõu kohaselt plaanitud kehtestada kõigile toodetele, vaid meie sortimendist umbes viiele protsendile, mis kaupluses kohapeal pakendatakse,“ selgitas ta. „Eelpakendatud toidud oleks saanud selle maksu alt välja ning see oleks lihtsalt suunanud kõiki eelpakendamise suunas, et seda tasu vältida ja nõnda tegelik pakendimaht ei väheneks. Tarbija ei osta viiskümmend senti kallimat salatit kui samas kõrval on viiskümmend senti odavam salat.“
Rimi pressiesindaja Katri Bats on samal seisukohal. „Algses eelnõus ei olnud arvestatud sellega, et oleks tekitatud turule ebavõrdsust, ehk siis tootjad versus jaekaupmehed,“ ütles ta. „Justkui jaekaupmehe pakendis olevale toidule kehtiks pakendimaks, aga tootja poolt pakendatud tootele ei kehtiks.“
Pakendiringlusega tegeleva ettevõtte Bringback asutaja Rasmus Rask ei näe siiski muud võimalust, kui kõikide ühekordsete pakendite maksustamist, pärinegu need siis tootmisest või kaupmehelt. „Siin ei ole väga palju alternatiive, see ühekordne pakend tuleb maksustada ja sinna peab tulema mingisugune miinimumhind,“ ütles ta. „Ma olen teise tooli peal ju tootja La Muu kontekstis ja me maksame pakendiaktsiisi, aga aruandluse ja auditeerimise kulu on praktiliselt sama suur või isegi suurem, kui see pakendi eest makstav aktsiis. Mina väidan, et täna tegelikult pakendiaktsiis ei ole piisavalt kõrge, et ta stimuleeriks tootjaid mingisuguseid ringluspakendeid või mingeid alternatiivseid lahendusi väga välja töötama.“
Häid alternatiive on keeruline leida
Erinevad võimalikud alternatiivid võiks Soomlaisi hinnangul kõigepealt väiksemahuliselt läbi katsetada. „Me oleme ka mõelnud siin, et erinevaid lahendusi oleme valmis eelnevalt testima mõnes kaupluses või kuskil jaemüüja juures,“ tõi ta näiteks. „Kuidas korduvkasutussüsteem tööle hakkaks, kuidas inimesed selle vastu võtavad, mis see hinnaskaala võiks seal olla.“
Kus ja milliseid lahendusi katsetama hakatakse, on Soomlaisi sõnul veel vara öelda. „Saime möödunud nädalal teada, et kvalifitseerusime riigikantselei poolt ellu kutsutud innovatsioonitiimi programmi, kus vaadatakse erinevate valdkondade teenusedisaine,“ lausus ta. „Nüüd me kutsumegi osapooli kokku ja teeme ettevalmistusi.“
Peili sõnul on nad omalt poolt andnud rohelise tule mitmele alternatiivsele meetmele. „Üks on siis kohustus pakkuda tarbijatele ühe alternatiivina võimalust valida korduskasutuspakendit,“ ütles ta. „Oleme olnud nõus ka sellega, et kui hügieeninõuded on täidetud, siis võib müüa kliendile toitu oma karpi. Jaeketid on teinud soodustusi, kui osta oma topsi toitu. Investeeritud on desinfitseerimistehnoloogiatesse ning neid on ka kasutusele võetud.“
Osades poodides saabki juba täna oma karbiga toitu kaasa osta ning Soomlaisi sõnul on ka pandikarp siin ja seal kasutusele võetud. „Tegelikult need korduskasutuslahendused täna juba mitmetes kauplustes ka töötavad.“ Ütles ta. „Stockmannist ja Kaubamajast on võimalik osta valmistoitu oma karpi. Neil on UV-kiirgusel põhinev puhastussüsteem, millega nad selle karbi desinfitseerivad. Ka Rimis näiteks on seda võimalik teha – vaikselt need võimalused tulevad ja meil on ka ettevõtted, kes pakuvad ringkarpi näiteks. Pakuvadki sellist pandikarbi lahendust, et sa võtad süsteemist karbi, kasutad ja pärast tagastust saad raha tagasi.“
Ühe põhjusena, miks paljud jaeketid pole oma kausiga toidu kaasa ostmist eriti aktiivselt propageerinud, toob Bats välja ainuisikuliselt jaekauplejal lasuva vastutuse võimalike hügieeniriskide ees. Kõrgendatud risk tekib näiteks olukorras, kus kliendi isiklik toidukarp on mingil moel saastunud ning sinna pakendatud toidu söömine võib halvimal juhul põhjustada terviserikke. „Me oleme juba seda aastaid praktiseerinud ja meil ei ole ühtegi sellist juhtumit,“ kinnitas ta. „Aga arusaadavalt, kui see peaks muutuma massilisemaks, siis muidugi seda välistada ei saa, aga selle riski me oleme nõus võtma. Pea kõik jaeketid võimaldavad toitu oma karbiga kaasa osta, ehkki nad seda võib-olla välja ei taha reklaamida. Samal põhjusel, et risk on täna jaekauplejal.“
Bats tõdes, et tarbija jaoks on ennekõike oluline hind ning odavama valikuvõimaluse puhul on teda väga raske motiveerida rohkem maksma. „Me oleme väga avatud piloteerimisele, et uurida, milliseid lahendusi täna turul on ja et saaks ka proovida neid nii-öelda korduvkasutatavaid pakendeid,“ ütles ta. „Aga minu ennustus on selline, et kui me paneme tasuta pakendi kõrvale selle korduvkasutatava pakendi, millel hind on, siis tõenäoliselt valib selle vaid mõni üksik missioonitundega inimene. Eelnõu koostajatel on õigus, et tuleb leida lahendusi, kuidas rohkem motiveerida tarbijaid seda korduvkasutatavat pakendid kasutama või siis tõesti oma nõuga poodi tulema.“
Suuremahuliseks pakendiringluseks puudub valmisolek ja taristu
Kõige suurem probleem on Batsi sõnul see, et kui lähitulevikus see eelnõu vastu võetakse ning otsustatakse üht või teist laadi pakendiringluse kasuks, pole tegelikkuses kauplustel kusagilt leida potentsiaalseid koostööpartnereid. „Täna turul olevad lahendused on kõik idufirma tasemel,“ selgitas ta. „Praegu luuakse seadust, mille puhul võimalikud lahendused on kõik veel piloteerimisjärgus – ei ole sellist toimivat ja läbiproovitud lahendust. See on natuke hirmutav, et potentsiaalse partneri osas meil justkui polegi valikut.“
Raski sõnul on selline frustratsioon igati mõistetav. „Kui nüüd jaeketid peaksid mingist hetkest juba olema rakendajad, näiteks mõne kuu jooksul juba, siis on arusaadav, et see võib tekitada teadmatust ja frustratsiooni,“ konstateeris ta. „Tegelikult siin ei ole häid ja juba välja töötatud lahendusi.“
Rask toob võrdluseks esile taarasüsteemi, mille puhul saab rääkida üleriigilisest ja tarbija jaoks mugavast lahendusest. „See ongi see küsimus, et millal toidunõude ja muude ringluses olevate pakendite puhul me jõuame sellesse punkti, et oleks selline universaalne võrgustik,“ ütles ta. „Kas see on siis kellegi eraalgatusel loodud ettevõte, kes suudab sellise taristu üles ehitada või siis paneb riik ise mingil hetkel selle taristu reeglid paika ja siis litsentseeritult annab erakapitalil baseeruvatele operaatoritele võimaluse seda teenust pakkuda.“
Raski sõnul ongi see peamine valupunkt, et kellelgi ei tundu olevat nii sügavaid taskuid, et selline laiaulatuslik võrgustik välja ehitada. „Pilootprojektina ühest piirkonnast on seda lihtne teha ja proovida, et kuidas inimesed selle vastu võtavad,“ märkis ta. „Aga teine asi on see kui näiteks keegi peaks ütlema, et ma olen nüüd valmis igas oma bensiinijaamas võtma kasutusele ringluspakendid. Tarbija seisukohast tekib kohe küsimus, et mis siis kui minu piirkonnas kuskil saja kilomeetri raadiuses ei olegi võimalik seda tagastada – siis see süsteem ju ei toimi.“
Lisaks eelnevale on toidupakendite mastaapse ringluse juures probleemiks pandihind. „Toidupakendite puhul ei ole nagunii odavaid lahendusi,“ ütles Rask. „Tarbija seisukohast – kui sa pead maksma panti näiteks euro või kaks eurot, siis selgelt see vähendab seda valmidust. Kui sul on alternatiiv, et sa ostad ühekordse kohvitopsi, mille eest küsitakse võib-olla kümme senti su käest, on päris selge, et paljud inimesed ei ole valmis pandihinda maksma.“
