Seadused: Ema või isa ei tohi takistada lapse suhtlust teise vanemaga
Igal lapsel on õigus oma mõlema vanemaga ja igal vanemal on õigus kõigi oma lastega suhelda ja koos aega veeta. Ka juhul, kui ema ja isa lähevad lahku ning laps jääb elama ühe vanema juurde või ainuhooldusõigus määratakse ühele vanemale, on teisel vanemal jätkuvalt õigus ja kohustus oma lapsega suhelda.
Suhtlusõiguse määrab ära seadus: Perekonnaseaduse § 143 lõike 1 kohaselt on lapsel ja vanemal vastastikune õigus teineteisega isiklikult suhelda. Lisaks õigusele on mõlemal vanemal ka kohustus oma lapsega isiklikult suhelda. Laps aga vanematega suhtlema kohustatud ei ole.
Selle seaduse päriselus rakendamisel tekivad tihti probleemid siis, kui vanemad lähevad lahku ja lapsega koos elav vanem ei soovi, et lahuselav vanem lapse elus osaleks. Võib juhtuda, et mees kolib naise juures ära, laps jääb elama emaga, aga trotsist endise partneri vastu ei luba ema isal ja lapsel omavahel suhelda.
Levinud eksiarvamused
Lapsega koos elavate vanemate seas esineb valearusaamist, et kui laps elab minu juures, siis olen mina see, kes otsustab, kas ja millal laps teise vanemaga suhtleb. Samuti arvatakse ekslikult, et ainuhooldusõiguse saamine annab võimaluse lapse suhtlemine teise vanemaga keelata. Kui vanematel on ühine hooldusõigus, siis on nende õigused ja kohustused võrdsed – lapsega kooselamine ei anna vanemale õigust otsustada ainuisikuliselt lapse elu osas. Ka juhul, kui ühine hooldusõigus on lõpetatud ja ühele vanemaist on antud ainuhooldusõigus, ei tähenda see, et lapse ja teise vanema vaheline suhtlusõigus lõpeks.
Tegelikult on vanematel kohustus lähtuda lapse huvidest – käituda nii, nagu on parim lapsele. Lapsele on parim, kui talle tagatakse tema seadusest tulenev õigus – suhe mõlema oma vanemaga. Paraku on vanematel sageli keeruline mõista, et nende omavahelise suhte lõppemine ei lõpeta lapse suhet teise vanemaga. On olemas eksmees ja eksnaine, kuid pole olemas ekslapsi.
Teine levinud eksiarvamus on, et laps peab vanemate õiguse ja võrdsuse põhimõttest tulenevalt veetma nende juures 50% ajast. Vanemate võrdsed õigused ei tähenda seda, et laps peab mõlema vanema juures veetma võrdse osa oma ajast, sest vanemate õiguste võrdsust piirab lapse huvi põhimõte – suhtluskord tuleb kindlaks määrata selline, mis on parim eelkõige lapse huvides. Lapse huvides ei pruugi olla hea pendeldada koolinädala jooksul kahe kodu vahet.
Vanem ei tohi kahjustada lapse suhet teise vanemaga
Perekonnaseaduse § 143 lõike 2 kohaselt peab vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Lapse suhet teise vanemaga kahjustab kokkusaamiste takistamine, aga ka lapse mõjutamine teise vanemaga suhtlemisest loobuma. Näiteks ei tohi teist vanemat lapse ees halvustada, panna last mahajäetud vanemast kahju tundma selliselt, et ta ei taha enam teise vanemaga suhelda, kartes esimesele vanemale haiget teha, ega tekitada lapses süütunnet, et ta teise vanema juurde läheb või temaga suhtleb.
Kui üks lapsevanemaist siiski seadust rikub ja teise vanema ja lapse õigust omavahel suhelda takistab, võib tagajärjeks olla isikuhooldusõiguse piiramine. Näiteks võib kohus otsustada, et seadust rikkunud vanemal ei ole enam õigust lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavais küsimustes otsuseid teha, vaid tema eest teeb otsuseid kohtu poolt määratud erieestkostja.
Parim käitumisviis – rahumeelne kokkulepe
Kui vanemad lähevad lahku, peaksid nad leppima omavahel kokku kelle juurde jääb elama laps ja milline saab olema lahuselava vanema ja lapse suhtlemiskord. Neid otsuseid tehes tuleb lähtuda eelkõige lapse heaolust ja huvidest – milline elukoht oleks parim lapsele, kui palju, millal, kus oleks lapsel hea teise vanemaga suhelda.
Lapse jaoks on alati parim, kui vanemad suudavad omavahel last puudutavates asjaoludes üksmeelele jõuda (kaklused ja kohtutee on lapsele rasked kogemused) ning teevad last puutuvates küsimustes ka edaspidi alati edukat koostööd. Et vältida tülisid ja kohtuteed, võivad vanemad paluda suhtluskorra kokkuleppe sõlmimiseks abi lastekaitsetöötajalt. Lastekaitsetöötaja nõustab vanemaid, aitab neil mõistlikule ja lapsesõbralikule kokkuleppele jõuda ning saavutatud kokkulepet vormistada.
Lapse huvides tegutsev vanem väärtustab lapse suhet teise vanemaga ja toetab lapse suhtlemist teise vanemaga. Lapse heaolu on paremini tagatud kui ka pärast vanemate kooselu lõppemist on tal kaks teda armastavat vanemat, kellega tal on lähedased suhted.
Millise suhtluskorra määrab kohus?
Kahjuks tuleb ette, et vanemate hoiakud ja arusaamised on sedavõrd erinevad, et nad ei suuda lapse ja lahuselava vanema suhtluskorras kokku leppida. Sellisel juhul määrab suhtluskorra tingimused kindlaks kohus. Avalduse suhtlusekorra kindlaks määramiseks saab esitada lahuselav vanem, kes ei saa lapsega suhelda või ei saa piisavalt suhelda.
Samas võib avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks esitada ka lapsega kooselav vanem, kelle arvates ei kasuta lahuselav vanem suhtlusõigust lapse huve arvestaval viisil. Näiteks ei pea lahuselav vanem kokkulepetest kinni, nõuab lapse viibimist enda juures liigsel määral vms.
loe edasi SIIT
Allikas. https://emmedeklubi.ee/
