Majanduses on pikalt valitsenud vastuolu, kus SKP langeb, ent tööhõive on kõrge ja palgad aina tõusevad. Kahjuks ei saa see lõputut kestma jääda ja ilmselt on sügisel oodata korrektuuri.
Tööjõu-uuring näitab töötuse kasvu
Lõppeval nädalal avaldas Statistikaamet viimase tööjõu-uuringu tulemused 2023. aasta teise kvartali kohta. Suurimat tähelepanu pälvis uuringu tulemustest kahtlemata asjaolu, et töötus on tõusnud ootamatult kõrgele. Kui varasematel kvartalitel oli Statistikaamet töötuse määraks mõõtnud veidi üle 5%, siis viimastel andmetele oli töötus kasvanud 6,7%ni. Põhjuseid, miks töötus peaks tõusma, leiab majandusest küllaga, ent sel korral põhjustas töötuse taolise kasvu hoopis uute inimeste lisandumine tööjõu hulka. Nimelt on alates 2023. aastast tööjõu-uuringu valimisse kaasatud ka Ukraina sõjapõgenikud. Selliselt loeti teises kvartalis kokku lausa 745 000 inimest, kes tööd tegid või seda leida püüdsid. Veel aasta tagasi kuulus tööjõu hulka 30 000 inimest vähem.
Mõningane tagasiminek on siiski toimunud ka tööhõives. Kui selle aasta esimeses kvartalis oli tööga hõivatud 696 600 inimest, siis teises kvartalis 694 800. Tõsi, see vahe on muidugi väga väikene ja võrreldes eelmise aasta sama ajaga oli hõives rohkem kui 20 000 inimest enam. Samuti jääb Eesti tööhõivemäär 69,2%ga üheks kõige kõrgematest kogu Euroopa Liidus.
Kas murdepunkt on käes?
Tööturu tipp on ilmselt aga saavutatud. Registripõhised andmed Maksu-ja tolliametist näitavad, et alates juunist on töökohtade arv hakanud eelmise aasta sama kuuga võrreldes kahanema. Kui tervikuna on hõivelangus väga väike, siis sektorite lõikes on muutused oluliselt suuremad. Nii oli juuni seisuga kadunud töötlevas tööstuses aastaga umbes 4500 töökohta. Suur oli kukkumine ka ehituses, kus töötajaid oli 2000 võrra vähem. Selge hõive kahanemine oli märgatav veel haldus- ja abitegevuste ning veonduse-laonduse alal.
Teisalt tuleb muidugi tõdeda, et valdavas enamuses tegevusaladest oli töötajate arv aastaga hoopis kasvanud. Enim oli tööhõive kasvu panustanud majutus ja toitlustus, kus töötas selle aasta juunis 1500 inimest rohkem kui mullu. Ehk veidi üllatuslikult oli ka finantssektor suutnud hõivet kasvatada enam kui 1100 inimese võrra. Väga olulise panuse tööhõive andis ka avalik sektor. Kolme valdavalt riigieelarvest rahastatud tegevusvaldkonna – tervishoid, haridus ja avalik haldus – töötajate arv oli juunis pea 3000 inimese võrra suurem kui eelmisel aastal.
Ettevõtted vajavad vähem tööjõudu
Kui jälgida ettevaatavaid indikaatoreid, siis on tööturu tuleviku osas optimistiks jääda küll keeruline. Eestis saab ettevõtete tulevase tööjõuvajaduse kohta infot regulaarsetest konjunktuuriuuringutest, kus ettevõtetel palutakse hinnata, kas nende töötajate arv jääb järgneva kolme kuu jooksul samaks, kasvab või kahaneb. Selle põhjal koostatav tööjõuvajaduse indeks on pärast ajutist paranemist kevadel, võtnud viimastel kuudel taas selge suuna alla. Ainus sektor, kus siiani leidub rohkem ettevõtteid, kes plaanivad kolme kuu jooksul töötajaid värvata, kui neid, kes nende arvu vähendada, on teenindus. Samal ajal on nii ehitus, kaubandus, kui tööstus muutunud oma tööjõuvajaduse osas oluliselt konservatiivsemaks.
Kõige negatiivsem on väljavaade tööstuses, mis eksportturgudel toimuvat arvestades ei ole mingi üllatus. Et töötleva tööstuse näol on tegemist töötajate arvult suurima majandussektoriga, kus hõivatud üle 100 000 inimese, on olukord mõistagi murettekitav. Kui mõnel harul läheb veel suhteliselt hästi, siis kahjuks on olukord kõige keerulisem neist suurimas – puidu- ja mööblitööstuses. Esimeses kvartalis oli puidutöötlemisega hõivatud üle 16 000 inimese, mööblitootmises oli töötajaid ligi 7000. Võib olla üsna kindel, et 2024. aasta alguses pole need numbrid kaugeltki nii kõrged, sest puidu- ja mööblitööstuse peamistel sihtturgudel Põhjamaades ei ole nõudluse taastumist oodata nii pea.
Kui vaadata tööstussektori viimase poolaasta majandustulemusi, siis võiks kohandumine uute oludega käia juba täitel tuuridel. Töötukassa andmed suurematest koondamistest veel aga ei räägi. Viimasel paaril kuul on koondamistest teatanud kõigest üksikud tööandjad ja vastava teate saanud paarsada inimest. Need numbrid on madalamad isegi 2022. aasta sama ajaga võrreldes, kui majanduskonjunktuur oli veel oluliselt parem. Ka registreeritud töötuse määr, mis juulis oli 7,6%, on endiselt veel madal ja lähedane 2021. aasta seisuga.
Kas tööstuse väiksem tööjõuvajadus on ajutine või püsiv?
Eeldades tööstussektorist on lähiajal tööjõudu siiski vabanemas, tekib keeruline küsimus: kas madalam tööjõuvajadus on ajutine või püsiv? Ühelt poolt on praegused probleemid nõudlusega seotud majandustsükliga. Kõrged intressimäärad on oluliselt pärssinud Põhjamaade elanike huvi uute kodude soetamise vastu, mistõttu ei vaja need turud nii palju Eestist pärit moodulmajasid, ehitusmaterjale ja mööblit. Ühel päeval tsükkel aga pöördub ja võib ennustada, et nõudlust nende samade toodete järele on selle võrra enam. Nii jõuame ühel päeval tagasi olukorrani, kus eksportööride jaoks on suurim mure hoopis tellimuste tulvaga toimetulek ja küsimus, kust leida kvalifitseeritud töötajaid. Teisalt on selge, et praegune mõõnaperiood saab olema liialt pikk, et see lihtsalt kuidagi üle elada. Tõenäoliselt ei suuda enamus ettevõtteid nii kiiresti uusi sihtturgusid leida ja peavad töötajaid koondades hambad ristis paar aastat proovima ots-otsaga kokku tulla.
SEB uuring: praktika eest loodetakse saada vähemalt miinimumpalka
Ent tõsi on ka see, et Eesti senine madala tööjõukulu konkurentsieelis aasta-aastalt aina väheneb. Mõistagi taastub Rootsi kinnisvaraturg kiiremini, kui eestlase palk rootslase omale järele jõuab, kuid pidev palgataseme kerkimine paneb ettevõtja ühel hetkel küsima, et kuidas edasi. Seetõttu võib paremale homsele lootma jäämise asemel olla hoopis tarvilik töö kaotanud inimestele omandada uued oskused ja töökoht mõnel teisel alal.
