„See on hästi oluline, et inimesele säilib õigus otsustada enda ja oma laste tervise üle,“ rääkis õiguskantsler Ülle Madise. „See aeg tuleb võtta, et inimestele selgitada vaktsiinidega kaasnevaid riske. Aga sageli need riskid on palju väiksemad, kui selle haigusega riskimine.“
Telemagasini „Siin Tallinn“ saatejuht Neeme Raud vestles õiguskantsleri Ülle Madisega ja sissejuhatuseks tõdes, et õiguskantsler Eestis on nagu riiklik lepitaja.
Neeme Raud:
Meie ühiskond on kuidagi katki läinud ja õiguskantsleri käest kuuleb vahel seda arvamust, mida ei tahakski kuulda. Et teisel poolel on ka ikkagi õigus. Kui me räägime muidugi peamiselt näiteks vaktsiinivastastest või ka maski kandmisest – alati on ju kaks poolt.
Ülle Madise:
Õiguskantsler vaatab alati seda, kas on olemas seadus, kui seadus on nõutav. Ja kas see otsus, mis on tehtud, on ka sisuliselt põhjendatud, sest Eesti põhiseadus on rajatud just nimelt vabadusele ja vastutusele. Vastutus on õiglane üksnes siis, kui oli ka vabadus erinevate valikuvariantide vahel valida. Nii et õiguskantsler siin päris lepitajana paraku töötada ei saa, sest et ei saa võtta pooli. Kui mööduvast aastast rääkida, siis tõesti üks võib-olla keerulisemaid tundeid meie kogu ametkonna jaoks oligi just see, et kui ütled seda, mida seadused ette näevad, siis tihti ei meeldi see mitte kummalegi vaidlevale osapoolele. Meie seadused on rajatud selles vaimus, et me kõik peame suutma üksteise kõrval mõistlikult elada.
Neeme Raud:
Kust läheb siis see piir üksikisiku vabaduste ja õiguste vahel? Teisel pool on riik, kes peab tagama, et kõik kodanikud oleksid kaitstud.
Ülle Madise:
Seda piiri tuleb alati otsida ja kodanikena tasub mõelda sellele, et teistel inimestel on teistsugused tunded ja mõtted ja see pole sugugi halb. Kui Eesti uuesti vabaks sai, siis just seda soovitigi. Eesti ei tahtnud olla selline riik nagu kuuldavasti on Hiina. Ma ei ole seal elanud, ma ei tea, või Põhja-Korea, kus ma pole ka käinud. Et me tegelikult ju tahtsimegi seda, et meil on siin ühised raamid. Meil kehtib üks peamine põhimõte. Sa pead oma elu elama nii, et teisi inimesi ei kahjusta. Ja nendes raamides on sul õigus tunda ja mõelda nii nagu sina soovid. Möödunud aastal, nagu ülemöödunud aastalgi, jõudis väga sageli õiguskantsleri töölauale just selliseid kaebusi või murelikke kirju, mille lahendamisel said aru, et väga paljud inimesed ei suuda mõista, et kellelegi on hästi oluline klassikalise muusika kontsert. Just isiklikult kohale minna, vaadata kuidas pilli mängitakse, kuidas keegi laulab, näha neid emotsioone, kuulda vahetult neid helisid. Kellelegi teisele on äärmiselt oluline üksinda rajal ujuda. Siis on kolmandad, kes tõesti tahavad reisida ja kellele siis öeldakse – see et teie läksite nüüd reisile, tõsi küll vaktsineeritult ja testitult, täites kõiki ettekirjutusi – ikkagi olete teinud midagi valesti. Nii et seda rolli olen püüdnud ise ja ka kolleegid täita, et näidata inimestele, et see on täiesti normaalne. Et meile meeldivad pisut erinevad asjad ja niikaua kui me kellelegi kurja ei tee, siis ei ole sellest mitte midagi halba.
Neeme Raud:
Tundub, et kõik Euroopa riigid ja ka laiemalt maailmas praegu kompavad neid õiguste ja vabaduste piire. Euroopas kõlasid üleskutsed, et vaktsineerimine tuleb lausa kohustuslikuks muuta. Eesti tõrjus neid kohe tagasi.
Ülle Madise:
Need uuringud, mis on olemas, näitavad, et see on ka õige hoiak. See on hästi oluline, et inimesele säilib õigus otsustada enda ja oma laste tervise üle. See aeg tuleb võtta, et inimestele selgitada vaktsiinidega kaasnevaid riske. Aga sageli need riskid on palju väiksemad, kui selle haigusega riskimine. Nii et minu arvates parem on võtta aeg selgitamiseks. Ja kui mõni inimene siis ka ühiskonnas jääb, kes ei soovi ennast kaitsta haigestumise eest, eks siis meil tuleb sellega leppida ja vajadusel temagi terveks ravida.
Neeme Raud:
Elu on siin üha ärevam, uudistes tuleb teateid Ukraina piirilt, Poola Valgevene piirilt. Ma olen ise mõelnud, et kui me vaatame seda praegust närvilist aega, vaktsiinide ümber toimuvat debatti ja mõtleme, et kui ühel hetkel on meil reaalne sõjaolukord ja ühiskond on sama lõhestatult katki. Kas need on täiesti utoopilised paralleelid, mida ma oma peas olen loonud?
Ülle Madise:
Ajakirjanik peabki ka nendele võimalustele mõtlema ja õiguskantsler täpselt niisamuti. Ikka vaatad murega ja loodad, et sõda ei tule. Seda me ei tea, millised on sellisel hetkel tunded, aga jah, seda ohtu tajun ka mina. Kui liialt paljud inimesed ühiskonnas tajuvad, et nende kaaskodanikud ei suuda mõista nende tundeid ja vajadusi, mis siiski mahuvad meie ühiselu raamidesse, millega ei tehta kellelegi halba, vaid mis on lihtsalt teistsugused. Ja kui ka riik teinekord jätab inimese hätta, siis jah, selliseid signaale tuleb ka meile. Inimene saab õppusele Okas kutse ja ta leiab, et minu riik, minu kaaskodanikud, ei hooli minust. Miks mina peaks? Ka kaitsetahte võtmes on hästi-hästi oluline anda inimestele tunne, et nad on hoitud. Ja neil on õigus olla indiviid. Ilma et sa teed teistele kurja. Võib-olla sellest tasub tõesti palju rohkem rääkida, et ka põhiseaduse järgi ei ole mitte ainult üks ülim vabadus ja ülim õigus vaid on vabadus ja vastutus. Igale õigusele vastab ka kohustus.
Neeme Raud:
Kuidas õiguskantsler ise end pühade ajal välja lülitab, te ei mõtle ju kogu aeg ainult õigustest?
Ülle Madise:
Loodan, et ei tule mõelda. Aga paraku on nii, et kui põhiseadusliku institutsiooni juhiks asud, siis tuleb arvestada, et nii kaua kui seda ametit kannad, tuleb olla valmis nendeks olukordadeks, kus riiki võib tabada kriis. Tervisekriis on meil käes. Väga loodan, et julgeolekukriisi ei tule. Ja et ka inimestel elekter on olemas, et nad suudavad selle eest ikkagi tasuda või kes vajavad, saavad abi. Ühesõnaga, alati tuleb olla valmis ka selleks, et saabub erakorraline SMS. Nüüd tuleb kas sõita Toompeale või teha vähemasti tööarvuti lahti. Kui seda olukorda ei teki, siis ma ise väga loodan, et mõtted on peres rahulikud, kõik saavad lugeda oma lemmikraamatuid. Mul on endalgi praegu paras kuhi välja otsitud ja mõned on juba pooleligi. Ja siis klassikaline muusika, mida tavaliselt kuidagi ma ei tea, kuidas teised, aga minul küll ei ole nagu maldamist kuulata. Et siis nüüd võiks olla see aeg, kus plaatide vahel mõnuga valida.
Allikas. Pealinn.ee
