Kui TH peaks 2027. a valmima, siis kuidas seda võiks hinnata – kas see haigla oleks Euroopa keskmine või suisa eesrindlik?
SK: Euroopas uuendatakse kõikides riikides haiglaid 30-40-aastase intervalliga. Hea näide on Soome, mis on asunud seda tegema 1970-80ndatel rajatud haiglavõrgu osas. Holland on jõudnud sinna, et haiglate uuendamise või kapremondi sammu pikkus on 35 aastat. Nad on leidnud, et see on ratsionaalsem kui elu eest vanu hooneid käigus hoida. Meil on muidugi kliima külmem ja selle võrra ehitus kallim. Seega peaks hoone kauem kestma. Nagu ütles üks ekspert Skandinaaviast, et tegemist on tubli keskmise ülikooli tasemel haiglaga, mida me Tallinnasse kavandame. Me ei loo midagi üleloomulikku, vaid tänapäevase haigla, mis asub samal tasemel näiteks meie põhjanaabritega.
RA: Olen aastakümneid üritanud rääkida, et Tallinnas peaks olema kaks haiglat, TH ja PERH, kes ravivad neid haigeid, milleks nad on võimelised ja mille jaoks on neil personal ja varustus. On erialasid, kus nad omavahel konkureerivad, ja erialasid, kus mitte. Seda enam, et järjest tuleb inimesi juurde nii Harjumaale kui Tallinna linna. Kuna elanikkond kasvab, siis järelikult tuleb ka ettevalmistusi teha.
Millistele erialadele looks TH paremaid tingimusi, mis praegu peavad kuidagi kehvemalt läbi ajama?
SK: Erialadesse, mis nõuavad suuremas mahus kõrgtehnoloogiat, on ka rohkem panustatud. Invasiivkardioloogia või invasiivradioloogia või dialüüs, mida pole keerulise veepuhastusmehhanismita võimalik rakendada, või operatsiooniblokk – need erialad ja osakonnad on saanud haiglates rohkem tähelepanu. Tehnoloogiliselt vähem nõudlikud kliinilised valdkonnad on jäetud tahaplaanile. Ja ilmselt need võidavad edaspidi uutes oludes praegusega võrreldes rohkem.
Teisalt on aga ka ravitehnoloogiad intensiivselt arenenud. Seda, mida kirurgid teevad hella südame, terava noa ja täpse käega, teevad sisemeditsiini arstid armsa tabletiga, mis varasemast palju rohkem ravifunktsioone enda peale võtab.
Kui tehnoloogiliselt nõudlikud erialad on saanud rohkem tähelepanu, siis tavapalatid ja olmelised aspektid – nagu näiteks üks WC koridori peal, mida inimene märkab kõige rohkem – ei vasta enam nõuetele. Isegi kui rakendaksime teatud hoonete osades rämedalt tehnoloogilist meditsiini ja kasutaksime kaitsevahendeid, siis nakkuserisk on praegustes oludes ikkagi suur. Patsiendid on ju üldiselt tavainimesed, nad pole meditsiiniliselt üliharitud.
RA: Juhul kui uus hoone valmib, ja jõutakse lähiajal nii kaugele, et luuakse üks organism TH jaoks, ehk siis haiglate töötajatest moodustub üks kollektiiv ja minnakse meie-tundega sinna, siis võidaksid kõik erialad. Ei saa üldiselt öelda, et ühed erialad on tugevad ja teised on nõrgad. Iga ahela tugevus sõltub ikka sellest, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Ei tohi tuua ühtegi eriala tähtsuse osas ettepoole. Ida-Tallinna Keskhaigla, mida ma tundsin siiski hästi, oli ju eluringi haigla. Sünnist kuni surmani olid inimesed meie vaateväljas ja me abistasime neid.
Milliseid tehnoloogilisi uuendusi uus haigla võimaldaks, mida praegustes hoonetes ei saa või on raske kasutada?
SK: Praegu lahendatakse uute seadmete paigutamine vanadesse hoonetesse nii, et luuakse tehnoloogilisi oaase. Valitakse seega hoone osi, mida saab tänapäeva meditsiini jaoks ümber kohandada. Nii ei saa tegutseda suures mahus, aga põhimõtteliselt on nõnda ravimine võimalik, ehkki see on tööjõukulukas ja ebamugav. TH-s ei peaks seega kõrgtehnoloogilise arstiabi andmiseks tegema selliseid pingutusi, mis ei ole otse seotud abi andmisega. Ehk näiteks jääks ära haige transportimine ühest oaasist teise läbi nende hooneosade, kuhu pole neid oaase olnud võimalik paigutada.
RA: Kui rääkida uue aparatuuri sisse toomisest, siis peaks meenutama, et see on praegu väga keeruline, sest Ravi tänava keskmine korpus pärineb aastast 1938, naistekliinik 1949, silmakliinik 1985. Magdaleena on 1980ndatel ehitatud. Need kõik on oma aja lapsed ja ei ole arvestatud kaasajaga.
SK: Kaasaegses haiglas paiknevad kõik üksused loogilises järjekorras ja on õige suurusega. Seega muutub kõrgtehnoloogiline ravi mugavamaks nii patsiendile, kelle jaoks liikumine – maakeeles öeldes osakondade vahel – muutub lihtsamaks. Aga ka personalile, kes vabaneb transpordikohustustest, mis pole abi andmisega otse seotud.
Kui TH peale mõelda, siis seal saavad osakonnad paiknema loogilises järjestuses: koos hübriidkirurgia, päevaravi, endoskoopia, suur statsionaarne opiblokk, sünnituskeskus, EMO, võimas diagnostikaüksus, kolmanda astme intensiivravi, nakkusisolaatorid, laborid eri tehnoloogiatega, samuti apteegid.
Eraldi võetuna on iga osakond nendest keeruline. Aga kui see õigesti kokku panna, siis see loobki kaasaegse meditsiinikeskkonna. Uutes haiglates püütakse soodustada meeskonnatööd, koostööd eri kliiniliste osakondade vahel. See on kaasaegse meditsiini võtmesõna. Uutes haiglates püütakse soosida, et eri osad oleksid kõrvuti, lähestikku, ja kättesaadavad mitte ainult patsientidele, vaid ka meedikutele.
Tegemist on ilmselt Eesti ajaloo ühe keerulisema ehitusega?
RA: Nüüd on antud unikaalne võimalus ehitada Tallinna linnal ja Eesti riigil homne haigla, sest mitte ühelgi teisel ei ole ette antud lagedat rohelist välja, kus on see võimalik rajada optimaalselt. Mitte nii, et tagasi tõmmata ja tagasihoidlikumaks teha. Annaks jumal tegijatele rahulikku meelt ja mõistust seda võimalust ära kasutada ja mitte pärast kahetseda.
SK: Kui vaadata mahu poolt, siis jah, alates olümpiarajatistest pole nii mahukaid projekte Eestis realiseeritud. Sama võib öelda keerulisuse mõttes. Eestis leidub väga vähe teisi valdkondi ja hooneid, kus ühe hoone raames tehniliste lahenduste kaudu luuakse 5-6 või rohkemgi tehnoloogilist keskkonda. Ülerõhud-alarõhud opiplokis, ülerõhud-alarõhud kolmanda astme intensiivis. Nakkusisolaatorid. Laborites kaitsekeskkonna loomine eri uurimismaterjali jaoks. Samamoodi hübriidkirurgias vastava keskkonna loomine. Erinevad veepuhastusrežiimid ühes hoones. Jah, see kõik kokku on keeruline. Tavapärased tehnoloogiahooned on üldiselt lihtsad – luuakse üks või kaks spetsiifilise tegevuse jaoks vajalikku keskkonda ja sellest piisab. Aga haiglas ei piisa. Haiglas ulatuvad lahendust vajavad probleemid kiirguskaitsest kuni vee 5-6 erineva puhtusastmeni.
Haiglas viibitud aeg muutub patsiendi jaoks üha väiksemaks ja TH puhul lüheneks see ilmselt veelgi?
SK: Kui vaadata OECD keskmisi, siis haiglaravi kestab umbes neli päeva. Eesti on sellest keskmisest paar päeva maas. See tähendab ühelt poolt tehnoloogilise võimekuse erinevust, sest tehnoloogiline võimekus määrab ka ravipraktika. Teine külg on sotsiaalpool või järelravi, mis on meil oluliselt nõrgemini arenenud kui aktiivravi.
Aga kaks päeva lühem ravi tähendab kasvõi rootslastele, taanlastele või hollandlastele, et haiglasse panustatud ressurssi kasutatakse palju intensiivsemalt. Nad võivad kahe päeva võrra lühema raviperioodi tõttu – piltlikult öeldes – lasta haiglast läbi märksa enam patsiente. Ja seega läheb neil vähem haiglaid vaja. Riigi tasandil tekib seeläbi oluline investeeringukokkuhoid. Lätlastest ja leedulastest oleme siiski ravi efektiivsuse osas pika sammuga ees ja järele jõudmas soomlastele, kes oma ressursi rohkuse tõttu pole sellele maksimaalset rõhku pannud. Seda siis erinevalt rootslastest, taanlastest ja hollandlastest. Oleme seega arenenud kiiresti, aga nendega võrreldes on pikk maa minna. TH valmimine tähendaks jah, et tavaolukorras patsient haiglas üle 3-4 päeva ei viibiks.
RA: Ida Tallinnas oli keskmine haiglas oldud päevade arv 3,5. Me tegime tööd maksimaalse intensiivsusega ja 3,5 päevast allapoole minna Eesti tingimustes võimalik ei olnud. TH peaks töötama muuhulgas selle eesmärgiga, et inimene oleks nii palju haiglas kui on tarvis aktiivravi jaoks. Edasi peab vaatama, kust ta saab järelravi ja taastusravi. Selleks pole uut korpust vaja, kõlbavad ka väiksemad ja vanemad hooned.
SK: Eestis areneb praegugi suund, et võimalikult palju püütakse ravida päevaravis. Püütakse patsienti ravida ühe päevaga – näiteks kasvõi sisemeditsiini erialade päevaravi osakondades või kirurgiliste erialade päevakirurgia osakonnas, sest kodune keskkond on inimese jaoks igal juhul paremini talutav kui haigla.
Kui oluliseks verstapostiks Tallinna Haigla (TH) ehitusloos võiks hinnata Euroopa Komisjoni äsjast raha eraldamise otsust?
SK: Seda võib nimetada haigla reaalse rajamise stardipauguks, sest meil on nüüd olemas suur osa hoone projekteerimise ja ehitamise ressursist.
RA: Algul räägiti, et see summa on üle 300 mln. Samas on teada, et ehitushinnad on vähemalt 30% ülespoole läinud. Aga see on väga suur samm muidugi. Samas PERH ega Tallinna keskhaiglad ei ole ainult Tallinna haiglad, üle poole patsientidest tuleb väljastpoolt. Ja seega on nad Eesti riigi jaoks strateegiliselt väga olulised haiglad. Kui riigi poolt öeldakse, et see on rahastamise osas teie probleem, siis see näitab lühinägelikkust – kui mitte kasutada tõsisemaid sõnu ja ütlusi.
Ida- ja Lääne-Tallinna Keskhaigla hoonete vananemisest on palju räägitud, ka sellest, et on kulukas ning patsientidele ja arstidele piinav neid lõputult ümber ehitada uuele tehnoloogiale sobivaks. Millal tuleb see piir vastu, kus asi muutub juba väga keeruliseks?
RA: Sõltub tasemest, et kus me Tallinna haiglaid näha tahame. Kui me räägime tagasihoidlikust keskhaigla tasemest, siis neid hooneid oleks võimalik käigus hoida veel tükk aega ja edasi vegeteerida. Aga kui rääkida nüüdisaegsest haiglast ja sellest, mida vajab ning nõuab Eesti inimene, siis on viimane aeg midagi tegema hakata. Covidi aeg näitas, et puuduvad tänapäevased isolatsioonivõimalused. Ja puuduvad üleüldse tänapäevased võimalused.
SK: Seadmete osas kasvab uus põlvkond peale iga 5-10 aasta tagant – oleneb seadme tüübist. Paar ringi saab seda tehnoloogiat uuendada ilma haiglat ümber ehitamata. Kolmas ring toob kaasa olulised ümberehitused ja neljas ring käib juba läbi suure häda. Seega on 50 aastat ülempiir, kus haiglat saab suuremalt muutmata kasutada. Eks see aeg on käes. Vanu hooneid võib püüda kohandada ja ümber ehitada, aga kokkuvõttes tuleb ikkagi välja ilusasti korda tehtud muuseum, mis praktikas tähendab väikeseid raviruume ja kitsaid koridore. Samuti ühte duširuumi ja WC-d paljude palatite peale. Praegustes koroonatingimustes annavad sellised pealtnäha väikesed olmeprobleemid kohe tagasilöögi ja nakkus võib kiiresti levida ka haiglas endas.
Seoses koroonaviirushaigusega teevad palju muret kasvavad ravijärjekorrad, sest ressurssi kulub epideemia tõrjeks. Kas selles osas tooks uus haigla kuidagi leevendust – arvestades, et pandeemiad maailmas pigem sagenevad kui vähenevad?
RA: Leevendus tuleb ikkagi siis, kui suudame koolitada optimaalse arvu õdesid. Ja Eestis tehakse ära tervishoiureform, kus igale lülile ahelas on ette nähtud oma roll. Nii esmatasandi perearstile, nii maakonnahaiglale kui keskhaiglale ja järgmise etapi haiglale.
Üldiselt vajaksime aga kokkulepet, et mis see Eesti tervishoid on ja mida ta suudab pakkuda. Konkreetselt, mida iga haigla teeb, sest kõiki haiglaid Eesti tingimustes normaalselt spetsialistidega varustada ei ole võimalik. Neil lihtsalt ei ole nii palju tööd, sest maakonnad tühjenevad. Tööd, mis annab meedikule koormust, leidub Tallinnas ja Tartus. Järelikult tuleb võtta ka muud maakonnad, sest sealgi tahavad inimesed samuti tasemel arstiabi, oma hoole alla. See vajab nii poliitikute ja sotsiaalministeeriumi mõttetööd.
On muidugi raske väljakujunenud harjumusi muuta. Nii edasi minna ei saa, sest kui vaadata meie haigekassa vahendeid, siis piltlikult öeldes – kui tahame sõita Mercedesega ja meil on raha Opeli jaoks, siis on selge, et me kõigile peame garanteerima Opeli. Aga samas, kui inimene paneb ise juurde oma raha, näiteks eraldikindlustuse kaudu, siis haiglad peavad olema ühtlasi võimelised pakkuma Mercedest. Aga see tähendab tõsist ümbermõtlemist ja riske ka tegijate jaoks. Jah, see on keeruline, aga see on ainus võimalus ellu jääda. Jah, me räägime kokkuvõttes meditsiinisüsteemi optimeerimisest.
SK: Covidi epideemia on siiski eriolukord. Haiglavõrk on loodud toimima tavaolukorras. Paraku ei looda sellist ülevõimsust isegi väga rikastes maades, et on üks blokk, mis töötab ja teine, mis kriisi ootel seisab tühjana. Tavaliselt moodustab haiglavõrgu ülevõimsus umbes 20%. Nõnda on see ka Eestis. Kui tekib kriis, siis kriitilises seisus haiged paigutatakse haiglasse, aga nendel, kellel on ravi võimalik ajatada, lükatakse järjekorras tahapoole. Juhul muidugi, kui see ei ole patsiendi jaoks eluohtlik. Epideemia tingimustes tähendab muidugi haiglasse sattumine iga patsiendi jaoks täiendavat riski – juhul, kui ta ei ole vaktsineeritud.
Mida on uues haiglas võimalik teha – ja nõnda on toimitud Tartu Ülikooli Kliinikumis ja samuti uuema korpusega PERH-is –, et on eraldatud viirushaigetele terved hooneosad ja osakonnad ning nii on viidud nakkuse risk haiglas miinimumini. Ventilatsioon, haigete ja tervete erinevad liikumisrežiimid, ühe-kahekohalised palatid – selliste tehniliste lahendustega on võimalik haiglas nakkuse levikut vältida. Oluline ongi, et kaasaegses haiglas, erinevalt praegustest Tallinna haiglatest kujutab Covidi-haigetega tegelemine vaid minimaalset riski teistele patsientidele, aga ka meedikutele endile.
Kuidas TH võimaldaks edaspidi raha kokku hoida?
SK: Ennekõike võimaldab see kuluefektiivset ravi. Võrreldes vanade hoonetega haigla enda halduskulu kindlasti kasvab. Näiteks kliimasüsteemid ju vanades hoonetes enamasti puuduvad. Uus haigla saab aga kaetud. Kulu kasv seoses kontrollitud kliimaga võib ulatuda 10-15%-ni. Kui aga arvestada, et hoone enda kulud moodustavad haigla kuludest 10-15%, siis see kindlasti käpuli ei löö, vaid on alla neelatav töö ümberkorralduse kaudu.
RA: Uus TH võimaldaks kasutada optimaalselt seda raha, mis tervishoiule on eraldatud.
SK: Mis on aga ühiskonna jaoks oluline, et üsna minimaalseks muutub risk saada haiglast mingi haiglanakkus. Samuti väheneb ravitüsistuste risk. Puhastatud õhk tähendab, et mikroobide osakaal raviruumides oluliselt langeb – võrreldes tavaoludega. See omakorda tähendab, et koormus lisanakkuste, tüsistuste jms kaudu meditsiinisüsteemi eelarvele langeb. Ja inimeste jaoks laiemalt paraneb ligipääs kõrgtehnoloogilisele ravile. Sa piltlikult öeldes kulutad küll tunni bussi- või autosõidule, aga saad näiteks nädala asemel oma probleemile lahenduse kolme päevaga. Oluline, et haige ei pea seejuures matkama viie haiglahoone vahel, et teda ravitaks kuuendas, vaid mure saab lahenduse ühe katuse all.
Kuivõrd lihtsustaks uus haiglahoone meedikute tööle palkamist ja väldiks Eestist lahkumist – teisisõnu, kui oluline motivaator on palga kõrval kaasaegne töökeskkond?
RA: See on ikkagi elementaarne. Kui noor näeb, et ta tuleb kaasaegsesse haiglasse, ta saab töötada tänapäevastes tingimustes ja tal pole midagi häbeneda, siis tema sissetulek ei pea olema Soome tasemel, vaid võib olla ikkagi natukene madalam. Oluline on normaalne töökeskkond, kus saab tunda head meelt selle üle, mida sa teed.
SK: Ühelt poolt on iga arst omaette väga spetsiifilise eriala esindaja. Teisalt aga ka suur kunstnik. Ja kui sa kunstnikule, kes tunneb, et ta rinnus tuksub Picasso süda, seda õiget värvi ja pintslit kätte ei anna, siis ta läheb seda mujale otsima. Kuna arsti ja teiste elualade palgavahe on kaks-kolm korda, siis nad palga pärast töökohta ei vaheta. Küll liigutakse uute eneseteostusvõimaluste otsingul – muuhulgas uudishimust. Ei rändle isegi niivõrd pika staažiga arstid, kui just noored. Ma saan kümme aastat PERH-i personalipoliitika eest vastutaja kogemuse põhjal öelda, et kui 2009. a valmis regionaalhaigla X-korpus, siis meil probleemid noorte arstide värbamisega vähenesid oluliselt. Töökeskkond mängib kandvat rolli ennekõike tehniliselt keerukates valdkondades.
Haiglasse mahuks kokku üle 1000 patsiendi
• Tallinna uus haigla peaks tulema 127 000 m2 suurune.
• Seal peaks olema maksimaalselt 766 voodikohta, koos taastusravi ja õendusabiga kuni 1220 kohta.
• Sinna peaks mahtuma tööle Tallinna haiglate ligi 600 arsti, üle 1000 õe, üle 700 hooldustöötaja ning üle 800 tehnilise töötaja.
LINNAPEA: Otsime linnahalli korrastamiseks partnerit, et saaks anda rohkem raha haiglale
Linnapea Mihhail Kõlvart rõhutas, et igal juhul on kavas nii linnahalli remontida kui uut haiglat ehitada. Seda vaatamata ebaselgusele, kas ka riik selleks raha annab.
Kõlvarti sõnul saabus hiljuti Tallinna Haiglat puudutav positiivne uudis. “Euroopa Komisjon andis teada, et see projekt saab 280 miljonit eurot toetust, seega on tekkinud selgus vähemalt ühe rahastamisallika osas,” märkis ta. “Samas on jätkuvalt küsimus, kui suur saab olema riigi osalus.”
Tallinna Haigla rajamine maksab kokku 520 miljonit eurot ja selline eelarve oli kokku pandud veel enne Covidi kriisi. Ehitushinnad on aga vähemalt 30% kasvanud. “Esimene asi, mis meid huvitab, on riigi põhimõtteline valmisolek selles projektis osaleda,” lausus Kõlvart. “Esialgne kokkulepe oli, et Tallinn ise investeerib 100 miljonit. Seega isegi esialgse eelarve järgi on meil kokku 380 miljonit. Ma arvan, et enam pole vaja kellelegi seletada, miks see projekt on oluline, mis tähtsus sellel on üleriigilise meditsiini arengus, rääkimata sellest, et suur osa, kui mitte suurem osa haigla klientidest saavad olema inimesed, kes Tallinnas ei ela ehk on teiste omavalitsuste elanikud. Oleks ebaõiglane jätte haigla rajamist vaid tallinlaste kanda.”
Kõlvart kinnitas, et Tallinn teeb igal juhul kõik, et haigla valmiks. Kuni riik pole andnud kindlat signaali, kavatseb linn läbi vaadata ka linna teised suuremad investeeringud, millest üks on linnahall. “Eelarvestrateegias on selleks ette nähtud 140 miljonit, sealhulgas 40 miljonit riigi eelarvest. Praegu käib turu-uuring võimalike partnerite leidmiseks,” lausus Kõlvart. “Huvilisi juba on ja kui juhtub nii, et me leiame kaasfinantseerijad, siis saab raha kokku hoida ja suunata selle Tallinna Haigla ehituseks. Igal juhul soovime kontserdisaali taastamist ja konverentsikeskuse loomist. Meie plaan on jätkuvalt ehitada mõlemat, nii haiglat kui linnahalli.”
LINNAKANTSLER: Haigla ehitusel lüüakse kopp maasse veidi enam kui aasta pärast
Linnakantsleri ning Ida- ja Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogu juhi Kairi Vaheri sõnul teeb Tallinn kõik, et uus suurhaigla teoks saaks. Selleks, et ehitust kiirendada ja Euroopa Komisjoni lubatud 290 mln eurot kasutusse võtta, plaanitakse ehitust alustada varem kui oli alguses kavas – järgmise aasta detsembris.
Loomulikult on see oluline otsus ja selge sõnum linnale, et Euroopa Komisjon toetab Tallinna Haigla projekti. Sellega saime kindlustunde, et taasterahastu summaga võime selle projekti puhul arvestada. Linn on Tallinna Haigla projekti realiseerimiseks teinud suurt eeltööd juba alates 2015. aastast. Seega on selle suurprojekti arenguloos EK taasterahastu kokkulepe eraldatava summa osas meile väga positiivne sõnum.
Kui projekti kogumaht on praeguse seisuga 520 miljonit eurot, siis ehitushindade tõusu arvestades võib see veelgi kasvada. Linn on seni valmis sellesse projekti panustama ka seni lubatust ehk 100 miljonist rohkem. Kuid arvestades, et tegemist ei ole üksnes Tallinna, vaid kogu Põhja-Eestit hõlmava suurprojektiga, siis ootame siin riigilt täiendavat kaasrahastust.
Kuna Tallinna linnahalli projekti elluviimiseks erainvestori otsingud alles käivad, siis on veel võimalus läbirääkimiste käigus selle projekti puhul kulusid optimeerida. See annab linnale omakorda võimaluse suunata linnaeelarvest haigla projektile täiendavaid vahendeid.
Euroopa taastefondi abi seab ka kindla ajaraami projekti realiseerimisele. Seega ei saa haigla rajamisega enam kuidagi viivitada. Tõsi, me oleme projekti tegevuskavas teatud aspektidega arvestanud – näiteks hangete vaideaeg jms asjaolud –, mis võib ka tegevuskava ajagraafikut mõjutada. Ent toimetame praegu selle teadmisega, et kogu fondi raha peab olema lepingutega seotud 2024. aasta esimeses kvartalis ja raha tuleb ära kasutada 2026. aasta augustiks.
Üks võimalus protsessi kiirendada on ehitushankes hoonele vajaliku süvendi rajamisega varem alustada. Kui algselt plaanisime ehitusega algust teha 2023. aasta lõpus, siis nüüd planeerime süvendi rajamise töid 2022. aasta detsembrist 2023. aasta augustini ning haiglahoone ehitamine peaks algama 2024. aasta veebruaris.
Me asume praegu olukorras, kus nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui Lääne-Tallinna Keskhaigla on 80% ulatuses ületanud amortisatsioonipiiri. Seega on Tallinna Haigla kui suurinvesteering panus kõikidesse patsientidesse ja nende tervisesse. Samuti meedikutesse ja nende töötingimuste parandamisse.
Meditsiinitöötajatele on uus suurhaigla oluline. Kaasaegses haiglas saab abivajajaid ravida tipptasemel. Kuid teisalt – seal tehakse ka teadustööd, mis meditsiini ja arstiabi arengu seisukohalt on olulise väärtusega.
Patsientidele loob uus meditsiinilinnak mugavad võimalused kiireks esmadiagnostikaks. Samuti lihtsustab ja kiirendab juurdepääsu (eri-)arstiabile, mis on koondunud kõik ühte üksusesse ja kergendab seeläbi patsientidel eri raviasutuste vahel käimist.
