Victoria Tkatš, SEB eraklientide segmendi müügijuht
SEB analüüs näitab, et hüppeliselt kasvab järjepidevalt säästvate klientide arv täisealiseks saades. Keskmiselt säästavad 18-25-aastased kliendid digikassaga umbes 10 eurot kuus, mis teeb üle saja euro aastas. Need, kes suudavad igakuiselt kulutada vähem, kui nad teenivad, suurendavad sõltumata säästu suurusest oma rahalist kindlustunnet. Kuid finantsturvalisuse tekitamiseks on oluline säästmisharjumuse kujundamisega alustada juba noorena.
Tihtipeale arvatakse, et säästmisega on hea alustada siis, kui sissetulekud suurenevad, kuid sissetulekute suurenemisega tõuseb enamasti ka elatustase. Teisisõnu, kui meil ei ole säästmisharjumust, on meil alati vaja täpselt nii palju, kui oleme teeninud või tahame veelgi rohkem, kui meil on ja seepärast võtame võlgu.
Kas üks euro säästa on piisav?
Tegelikult pole üldse tähtis, milline summa on võimalik päevas, nädalas või kuus kõrvale panna – oluline on mõistmine, et iga teadlikult säästetud euro on investeering iseenda finantsvabadusse. 18–25-aastased noored, kes säästavad digikassaga ja on sellega sidunud oma pangakaardi, säästavad kuus keskmiselt umbes 10 eurot. Digikassa töötab justkui virtuaalne hoiupõrsas ja ümardab iga kontolt maha arvestatud kaardimakse summa järgmise täiseuroni ning kannab erisuse sentides kogumishoiusele. Mida sagedamini kaardimakseid teha, seda rohkem saab kogumishoiusele sente koguda.
Loomulikult ei kogu laps või nooruk, kes paneb iga kuu taskurahast kõrvale ühe või mitu eurot, suurt summat, küll aga kujuneb välja oluline oskus: tekib kogumisharjumus ja kogu saadud raha ei kulutata ära. See on kõigi finantsvabaduse saavutajate A ja O.
Kui raha kogumisega on juba algust tehtud, siis saab kogumishoiusele teha ka täiendavaid sissemakseid või suurem kogunenud summa kanda tähtajalisele hoiusele. Kuidas aga otsustada, milline summa igakuiselt iseendale maksta? Selleks tuleks alustada oma eelarve koostamisest. Tasub kirja panna kõik olulised kulutused ning fikseerida ka summa, mis on võimalik igal kuul kõrvale panna.
Kulutusi tasub hinnata kohustuse ja vajaduse põhiselt ning kas on kulusid, mida saab igapäevaselt mugavuse arvelt kokku hoida – näiteks kui asendada poest ostetud pudelivesi kraaniveega isetäidetavas joogipudelis, on võimalik juba ligi euro kulusid kärpida. Ehk kui kaaluda läbi optimaalsemad variandid ning nende pealt kokku hoitav summa teadlikult kõrvale panna, siis on see juba suur samm edasi säästmisharjumuse tekitamiseks.
Kulutusi aitavad kontrolli all hoida erinevad eelarvestamise reeglid, millest üheks on täna noorte seas populaarne 50-20-30 reegel, mis ütleb, et vajadustele ja vältimatutele kohustustele võiks kuluda kuni 50% sissetulekust. Ülejäänud pool tuleks jagada järgnevalt: 30% soovide ning 20% säästude ja võlgade tagasimaksmise vahel.
Esialgu võibki sissetulekust säästetav summa olla väiksem ja siis järjepidevalt kogudes saab summat pidevalt suurendada kuni säästumäär on igakuiselt 20%. Eesmärgiks võiks olla koguda vähemalt kolmekuuline rahaline puhver, sest isegi tänases hinnatõusu keskkonnas on siiski mõistlikum hoida väikest rahatagavara, kui inflatsiooni hirmus säästudeta elada. Isegi kui ootamatute kulude katteks on vaid mõnisada eurot, siis on juba sellest abi, näiteks kui läheb katki mõni kodumasin või on vaja parandada autot.
Säästa aitab püstitatud eesmärk
Tegelikult aitabki säästmisharjumust kujundada konkreetne eesmärk. Säästmine pelgalt säästmise pärast, ilma kindla eesmärgita, on määratud läbikukkumisele. Eduka säästmise jaoks on väga oluline, et eesmärk oleks võimalikult selge, olgu selleks siis rahaline puhver, oma kodu sissemakse, mõni reis või puhkus, uus auto, pulmad või muud olulised sündmused. Mida täpsem eesmärk, seda konkreetsem on summa ning seda rohkem on motivatsiooni ja distsipliini eesmärgi saavutamiseks.
Ainuüksi säästmisega alustamine on juba edu aluseks ning edaspidi tuleb vaid raha kõrvale paneku harjumusest kinni hoida, et seeläbi saavutada rahaline kindlustunne. Isegi väikseid summasid säästes saab liikuda järk-järgult oma unistuste täitumisele lähemale.
