Ta oli harjunud ootama. Ootama, et keegi märkaks, keegi ütleks, keegi teeks midagi, mis paneks ta tundma, et ta on väärt. Ootama, et elu ise muutuks, et asjad loksuksid paika, et mõni päev oleks lõpuks see õige. Kuid iga ootamine venis aina pikemaks ja iga lootus hajus aeglaselt nagu suits külmas õhus. Ühel hommikul ärkas ta tundega, et ei jaksa enam. Mitte vihast, mitte lootusetusest, vaid väsimusest, mis oli kogunenud aastatepikkusest elust „kui kunagi“. Ja just selles väsimuses sündis midagi uut – taipamine, et mitte keegi ei tule tema elu päästma. Et kõik, mida ta on oodanud, elab temas endas.
Ta mõistis, et ootamine on peidetud viis mitte elada. See on viis, kuidas lükata edasi oma õnne, sest tundub, et keegi teine peab selle kõigepealt lubama. Aga elu ei hakka kunagi ootajate peale. Elu voolab, hingab, liigub edasi ja kutsub sind kaasa. Ta tõusis, hingas sügavalt sisse ja otsustas – piisab. Piisab ootamisest, piisab vabandustest, piisab sellest, et elu möödub, kuni ta ootab luba olla tema ise.
Esimesed sammud olid väiksed, kuid tundusid tohutud. Ta läks jalutama sinna, kuhu oli ammu tahtnud minna, kuid polnud kunagi leidnud „õiget aega“. Ta kirjutas oma märkmikku asjad, mis teda tõeliselt õnnelikuks teevad, ja avastas, et paljud neist ei nõua raha, teiste heakskiitu ega erilisi tingimusi – vaid kohalolu. Ta hakkas kuulama muusikat, mis pani teda tundma, et ta elab. Ta lubas endal tunda rõõmu ilma süümepiinadeta.
Mida rohkem ta tegutses, seda rohkem hakkas maailm talle vastama. Inimesed, keda ta oli aastaid püüdnud mõista, kadusid tema elust vaikselt ja asendusid nendega, kellega oli kerge olla. Uksed, mis olid suletud, hakkasid avanema justkui iseenesest. See polnud maagia, vaid energia muutus – kui ta lõpetas ootamise, hakkas ta liikuma. Ja elu liikus temaga kaasa.
Ta õppis, et armastus ei tule mitte ootamisest, vaid olemisest. Et tunnustus ei tule mitte teiste käest, vaid seestpoolt, kui ta näeb end lõpuks sellisena, nagu ta on. Et muutus ei tule hetkest, vaid otsusest – otsusest elada siin ja praegu, mitte siis, kui kõik on ideaalne.
Ta lõpetas ootamise ja hakkas elama, ning alles siis hakkas universum teda päriselt kuulma. Kui ta lõpetas palumast ja hakkas tegema, lõpetas kartmast ja hakkas usaldama, siis kõik, mida ta oli oodanud, tuli tema juurde – mitte seetõttu, et ta seda nõudis, vaid seetõttu, et ta oli lõpuks valmis seda vastu võtma.
Sest tõeline elu ei alga siis, kui keegi lubab, vaid siis, kui sa ise otsustad. Ja selle naise lugu tuletab meelde: iga hetk, mil sa lõpetad ootamise ja valid elamise, saab sinu elust alguse uus peatükk. Selles peatükis ei oota enam keegi – ta lihtsalt elab, hingab, tunneb ja on vaba.
✨Kui võimalik, palun toeta! Iga toetus, olgu suur või väike, on minu jaoks väga oluline, kuna raha läheb IT mehele www.janarkeel.eu ja www.minuaeg.com arendamiseks , et teha lehed Teile paremaks ja luua veel paremat sisu🙏 Toeta siin 👉https://janarkeel.eu/toetamine/
