Me kõik jääme vanaks -ja on hea, kui siis, vanast peast oleksid meie kõrval armastatud lapsed, kel jagub kannatliku meelt hoolitseda sinu eest.
Siin üks armas lugu, pojast ja tema emast.
Ühel õhtul kutsus poeg ema restorani õhtusöögile.
Ema oli juba vana ja nõrk ning ajas seetõttu söömise ajal toitu endale kleidi peale.
Mõned restorani külastajad vaatasid neid rahulolematult, kuid poeg säilitas rahu ja hoolitses ema eest.
Olles söögi lõpetanud, juhatas poeg ema tualetini, pühkis ära tema riietelt toidupudemed,
kammis tema juukseid ja kohendas prille.
Kogu restoran vaatas neid vaikides.
Poeg maksis arve ja nad hakkasid restoranist lahkuma.
Sel hetkel tõusis üks vanem härra ja küsis noorelt mehelt:
“Kas teile ei tundu, et te jätsite midagi maha?”
“Ei, lugupeetud härra, ei jätnud midagi,” vastas mees.
Külastaja vaidles aga vastu: “Kuidas nii?! Te jätsite maha õppetunni igale pojale ja lootuse igale emale!”
Restoran oli ikka veel väga vaikne…
Selline laps oleks iga ema unistus ja kõik saab alguse kodusest kasvatusest.
ÄRA KUNAGI TÕSTA HÄÄLT INIMESE PEALE, KES ON ÕPETANUD SIND RÄÄKIMA!
