Mõnikord tundub, et elus käib inimeste vahel nagu mingi võistlus- üritatakse nagu pidevalt üksteist üle trumbata, püüdes olla üksteisest kuidagi paremad- tihtipeale majanduslikus mõttes (mitu autot, maja või firmat on jne) aga ka haridustasemes, ka selles kui targad või tublid on kellegi lapsed.
Mõnikord teeb see “võistlus” küll mingil moel ka “võistlejate” elusid paremaks kuid selle hind on kõrge, sest võetakste kellegi teise unistused, püütakse need enda elus realiseerida ja pärast ollakse sisimas õnnetud, sest alles hiljem selgub, et see polnud tegelikult see, mida sa taheti. Seda kõike pole üldse vaja. Tegelikult me tõesti ei pea mitte kellesti paremad olema. Mis oleks, kui me mõtleksime rohkem sellest, mis teeb mind õnnelikuks, mida mina tegelikult vajan ja tahan ja teeks seda? Mis oleks kui laseks lahti enda võrdlemisest teistega ja vajadusest tõestada ennast kellelegi ning elaks päriselt,
OMA ELU tehes neid asju mis pakuvad rahuldust sulle endale? Sinu õnn ja sisemine kindel teadmine on alati sinu teejuhiks siin elus. Ja ainus inimene, kellest sa eales peaksid püüdma parem olla on see inimene, kes sina olid eile.
OMA ELU tehes neid asju mis pakuvad rahuldust sulle endale? Sinu õnn ja sisemine kindel teadmine on alati sinu teejuhiks siin elus. Ja ainus inimene, kellest sa eales peaksid püüdma parem olla on see inimene, kes sina olid eile.
