10-20% arstivisiitide puhul on kaebuseks väsimus. Mis võib olla väsimuse põhjus ning millal peaksid arsti poole pöörduma? Loe selle kohta lähemalt artiklist.
Mis on väsimus?
Teised nimetused: jõuetus, kurnatus, roidumus.
Väsimus on ebakonkreetne sümptom, ent seda võib kirjeldada kui energia puudumist, vaimset kurnatust, vähenenud lihasvastupidavust, vähenenud füüsilise koormuse järgse taastumise võimet ning suutmatust magades välja puhata.
Esinemine
• Uuringud on näidanud, et iga kaheksas kuni kümnes perearsti poole pöördunud patsient kurdab väsimust.
• Perearstil lasub keerukas ülesanne hinnata, kas väsimus on märk kaasuvast füüsilisest haigusest, väljendab psüühilist seisundit nagu puudulik igapäevaelu väljakutsetega toimetulek või on tegemist suurema psüühilise probleemiga.
Nõuanded
• Valdavalt on väsimuse põhjuseks vaimsed probleemid, mida esineb peaaegu igal teisel väsimusega arsti poole pöördujatest. Kõige sagedasem põhjus on igapäevane stress.
• Depressiooni ja ärevust võib samuti tihti väsimusega seostada.
• Kehalisi (somaatilisi) haigusi põeb ca viiendik kuni neljandik patsientidest.
Väsimuse enamlevinud põhjused
Kriisid
• Läbipõlemine pärast pikaajalist pingelist perioodi tööl, probleemid tööl, majanduslikud raskused, perekonnaprobleemid.
• Koormavad elusündmused nagu sugulase või sõbra haigus või surm, perekonna purunemine, töö kaotus või tagasilöögid tööelus jms.
• Füüsilise aktiivsuse ja liikumise puudus võib füüsilist võimekust oluliselt vähendada.
• Ülekaal ja füüsiline mandumine.
Ärevushäired
• Pidev närvilisus ja füüsilised sümptomid nagu värisemine, lihaspinged, higistamine, uimasus, väsimus, südamekloppimine, pearinglus ja ebameeldivustunne ülakõhus.
• Sageli seotud keerulise eluperioodi või varasemate üleelamistega.
• Ärevus viitab sageli kaasuvale füüsilisele haigusele.
Depressioon
• Tüüpiliste kergemate, keskmiste või tõsiste depressiooniepisoodide puhul kannatab patsient tujutuse ning alanenud energia- ja aktiivsustaseme all.
• Võime rõõmu ja huvi tunda ning keskenduda on vähenenud ning nõrkus ja väsimus on tavalised nähtused ka pärast väikseimat pingutust.
• Üldjuhul on uni häiritud ning isu vähenenud.
Unehäired
• Kehva ning vähese une tõttu tunneb inimene end ka päevasel ajal halvasti.
• Eriti vaevavad unehäired uneapnoed põdevaid patsiente. Uneapnoe esineb eeskätt ülekaalulistel keskealistel meestel. Seda seisundit iseloomustavad tugev norskamine, perioodiline hingamise seiskumine une ajal ning suurenenud unevajadus päevasel ajal.
Infektsioonid
• Sageli ise paranevad ohutud hingamisteede ja seedekulgla viirusinfektsioonid.
• Mõningatel juhtudel esineb kaugelearenenud infektsioone kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse põdejatel ning põskkoopapõletiku puhul.
Madal hemoglobiini tase (aneemia)
• Hemoglobiini tase võib olla madal mitmel erineval põhjusel.
• Seda seisundit iseloomustavad nõrkus, väsimus, vähenenud füüsiline sooritusvõime, kahvatu väljanägemine.
I tüüpi diabeet
• Seisund, mis enamasti ilmneb enne 40. eluaastat.
• Algab näiliselt järsku halvenenud enesetunde, suurema urineerimisvajaduse, janu ja kaalulangusega.
II tüüpi diabeet
• Enamik selle diabeedivormi põdejatest on üle 65 aasta vanused.
• Sümptomid võivad olla algselt üldised ja ebamäärased. Patsiendid on väsinud, tunnevad ennast halvasti, on tahtejõuetud, depressioonis. Samuti võib neil esineda tüüpilisi diabeedi sümptomeid nagu janu, kaalukaotus, suguelundite sügelus või seeninfektsioon peenisel.
Kilpnäärme alatalitlus (hüpotüreoos)
• Esineb enamasti keskealistel või vanematel naistel.
• Tüüpilised sümptomid on energiapuudus, külmakartus, lihasvalud, suurenenud unevajadus, kaalutõus (enamasti mõõdukas), kõhukinnisus, pearinglus, torkav tunne kätel, juuste väljalangemine, ebaselge/jämedam hääl.
Krooniline südamepuudulikkus
• Esineb valdavalt vanemaealistel inimestel, kes põevad südamehaigusi.
• Sagedasti esinevad sümptomid on nõrkus, füüsilise vormi halvenemine, köha, raske hingamine väiksema pingutuse korral või lamades, öised õhupuuduse hood, südame pekslemine.
Reumaatiline polümüalgia
• Esineb tavaliselt üle 50 aastastel inimestel ning kujutab endast sidekoehaigust, mida iseloomustab väikeste veresoonte ja lihaste põletik.
• Kõige iseloomulikumad on lihasvaevused istmiku- ja õlalihaskonnas ning vähenenud liikumisvõime.
• Mõne patsiendi vaimne seisund võib märgatavalt muutuda, inimene muutub loiuks, kannatamatuks ning tal tekivad keskendumisraskused.
Kroonilise väsimuse sündroom
• See termin on kasutusele võetud hiljuti ning eksperdid on eri seisukohtadel sündroomi põhjuste osas ning ka selles, kas selline haigus üldse eksisteerib.
• Invaliidistav loidus, mis kestab või tuleb tagasi vähemalt kuue kuu jooksul.
HIV-nakkus
• Aktuaalne riskikäitumisega puhul: homoseksuaalsus, narkomaania, seksuaalsuhted nakatunud isikuga.
• Sageli esinevad ilmsed sümptomid nagu palavik, higistamine, kõhulahtisus, kaalukaotus, üldine halb enesetunne.
Muud kroonilised haigused
Reumaatilised haigused
Kroonilised põletikud
Vähk
Ravimite kõrvaltoime
Kehtib eelkõige närvisüsteemi ravimite ja rahustite puhul.
Väsimus ja sellega võitlemine
Väsimus on kindlasti üks sagedasemaid enesetunde muutusi, mida inimene oma elu jooksul kogeb – populatsiooniuuringutes esineb väsimust 6–7,5%-l elanikkonnast.
Viiendik kuni kolmandik perearsti külastanutest kaebab erineva kestusega/intensiivsusega väsimust, põhjustades sellega alatihti dilemma: kas patsient on lihtsalt (üle)väsinud või tuleks väsimustunde põhjusena otsida mõnd uut haigust? Väsimustunnet tajutakse mitmeti – mõnel juhul ei suuda inimene üldise nõrkuse tõttu tegevustega alustadagi, teisel juhul inimene küll alustab tegutsemist, kuid väsib kiirelt ja alustatu jääb lõpetamata. Sageli kaasnevad keskendumisraskused, mäluprobleemid, emotsionaalne ebastabiilsus. Väsimustunnet jagatakse ka kestuse alusel: lühiajaline on vähem kui kuu kestnud väsimus, näiteks pärast pikemat palavikuga kulgenud haigust.
Piir jookseb kuue kuu pealt. Pikaajaliseks peetakse 1–6 kuud kestnud väsimust ja kroonilisest väsimusest räägitakse kauem kui 6 kuud kestnud väsimuse korral. Krooniline väsimus omakorda hõlmab nn kroonilise väsimuse sündroomi, mille puhul lisaks väsimusele esinevad erinevad kehalised sümptomid, ja idiopaatilise kroonilise väsimuse. Pikaajaline väsimus kaasneb väga paljude krooniliste haigustega: nn elundipuudulikkused (krooniline obstruktiivne kopsuhaigus/kopsuemfüseem, maksatsirroos, südame või neerude krooniline puudulikkus), kroonilised infektsioonid (HIV, B- või C-hepatiit, tuberkuloos), reumaatilised haigused ja süsteemsed põletikulised haigused (süsteemne erütematoosne luupus, Sjögreni sündroom, reumatoidartriit, põletikulised soolehaigused, pankreatiit), neuroloogilised haigused (sclerosis multiplex, neuromuskulaarsed haigused, rasked ajutraumad, epilepsia, insult, onkoloogilised/hematoloogilised haigused ja nende ravi, mitmed endokrinoloogilised haigused jne. Kindlasti põhjustavad väsimust erinevad unehäired (sh uneapnoe) ja erinevad psühholoogilised/psühhiaatrilised kõrvalekalded. Somaatilise ja/või psühhiaatrilise patoloogiaga ja mõnel juhul nende raviks kasutatavate medikamentidega on seletatav umbes 2/3 pikaajalistest väsimustest. Nn krooniline haige ei vaja väsimuse poolelt tavaliselt täiendavaid uuringuid. Selge spetsiifilise põhjuseta jääb u 33–37% väsimustest.
Rauapuudus annab tunda. Lisaks eespool loetletud tõsistele kroonilistele haigustele on veel mõningaid n-ö vähemtõsiseid seisundeid, mis võivad olla elukvaliteeti häiriva väsimuse põhjuseks. Üks selliseid on latentne rauadefitsiit – olukord, kus veel ei saa rääkida kõigile hästituntud rauapuudusaneemiast, sest tavaline vereanalüüs on (veel) täiesti normis, kuid organismi rauatagavarad on vähenenud. Tutvustamata siinkohal üksikasjaliselt raua kui väga olulise biomolekuli kõiki ülesandeid organismis, olgu öeldud, et neid on kordades rohkem kui üldteada osalemine heemi sünteesis.
Eestis tehtud uuringu alusel on 9–12 kuu vanustest imikutest rauadefitsiit 23%-l (kaasnev aneemia 9%), mis tähendab, et lapsed sisenevad intensiivse kasvu perioodi juba raua defitsiidiga. Ühe USAs tehtud uuringu andmetel esines 12–15aastastel neidudel latentset rauadefitsiiti 9%-l (kaasnev aneemia 2%-l) ja 16–19aastastel neidudel rauadefitsiiti 11%-l (kaasnev aneemia 3%-l); samavanustel noormeestel oli rauadefitsiit vaid < 1%-l. Rauapuudusaneemiat esineb > 5%-l arenenud riikide elanikest.
Pole põhjust arvata, et Eestis oleks olukord palju erinev. Raud on teatavasti kehv imenduja – loomsest rauast imendub 15–30% ja taimsest rauast vaid 5–8%. Lisaks halvendavad raua imendumist tee ja kohv, kiudainete liigsus.
Seega: punast liha süüakse erinevatel põhjustel vähe ja taimetoit – muidu ju väga hea valik – ei täienda meie rauatagavarasid kuigi efektiivselt. Puberteedieas rauavajadus kasvab, naistel lisanduvad igakuised väikesed (aga vahel küllalt vererohked!) verekaotused (mis iseenesest ei kujutaks suurt koormust rauadepoodele olukorras, kui rauadepood saaksid toidust piisavalt täiendust); raseduse ajal saab arenev loode raua emalt, rauakadu on ka rinnapiimaga – ja nii liigubki naine tasapisi rauapuuduse suunas, tundes aina süvenevat väsimust, jõuetust, kuigi perearsti juures tehtud üldanalüüsid on justkui normis.
Ferritiin. Parim rauadepoode olukorra iseloomustaja on ferritiin – madal ferritiinitase on alati rauapuuduse näitaja. Erinevate laborite referentsvahemikud võivad veidi erineda, kuid tulemus < 12 µg/L viitab üldiselt alati rauadefitsiidile; on arvamusi, et rauadefitsiiti saab diagnoosida juba väärtustel < 22 µg/L. Kahjuks ei ole ferritiini väärtus alati usaldusväärne selles mõttes, et ferritiin on organismis nn ägeda faasi valk, st ferritiini väärtus on kõrgem infektsioonide, maksapatoloogia, kasvajate, muude põletikuliste haiguste puhul ja võib nii varjata kaasuvat rauadefitsiiti.
Uuem analüüs rauapuuduse diagnoosimiseks on transferriini lahustuvate retseptorite (sTfR) määramine – see analüüs ei ole erinevalt ferritiinist mõjutatud kaasuvatest haigustest. Suurenenud sTfRi hulk viitab rauapuudusele. Analüüs on juurutatud suuremate haiglate laborites ega ole veel väga laialt tuntud, kuigi väärib seda.
Seisukoht, et ka latentset rauadefitsiiti tuleks ravida ja mitte oodata aneemia kujunemiseni, on klinitsistide seas laialt levinud ja positiivsete tulemustega ka praktiseeritud.
Asendusravi olgu piisav. Rauaasendusravil on omad reeglid, mille vastu vahel ikkagi eksitakse. Rauaasendusravi peab toimuma piisava annusega ja piisava kestusega. Rauapuudusaneemia raviks arvestada 150–200 mg elementaarset Fe2+ (mitte rauasoola). Aneemia puhul normaliseerub Hgb 6–8 nädalaga, kuid asendusraviga tuleb jätkata 3–4 kuud depoode täitmiseks. Latentse rauadefitsiidi puhul piisab raviks 2–3 kuust ja kasutatav annus võib olla madalam (60–80 mg). Muidugi olukorras, kus rauapuudust soodustav olukord on püsiv (näiteks vererohke menses taimetoitlasel), tuleb rauadepoodel püsivalt silma peal hoida ja vajadusel taas asendusravi rakendada. Hästi oluline on ka patsiendi informeerimine – rauatablett võib tunduda vitamiinina, mida võib, aga ei pea võtma; ravimi toime pole kohe tuntav ja ravi on pikaajaline, mis kõik võib soodustada kehva koostööd ja ravikatkestusi. Arvestatavam põhjus ravi katkestamiseks on erinevad kõrvaltoimed just seedetrakti poolt – siin võib kasu olla annuse alandamisest (mitte rauapreparaadi vahetamisest, sest ärritajaks on rauamolekul ise) – vähem on parem kui mitte midagi; muidugi pikeneb selle võrra summaarne ravi aeg.
Kuigi latentne rauadefitsiit on küllalt sage ebamäärase väsimuse-jõuetuse-apaatia põhjustaja, peab rauapreparaatide kasutamise näidustus (st rauadefitsiit) olema laboratoorselt kinnitatud, igaks juhuks kasutamine on potentsiaalselt ohtlik, sest vaba raud on toksiline.
Enamasti naiste häda. Väsimusalases meditsiinilises kirjanduses räägitakse ka nn kroonilise väsimuse sündroomist (KVS; inglise keeles chronic fatigue syndrome). Termin on kasutusel 1988. aastast ja tegemist ei ole pelgalt pikalt kestnud väsimustundega, vaid kindlate, 1994. aastal täpsustatud diagnoosikriteeriumidega sündroomiga. Tegemist on nooremas keskeas inimeste probleemiga, mida naised põevad meestest sagedamini.
KVSi põhikriteerium on raske väsimus, mis kestab püsivalt või kulgeb ägenemiste ja taandumistega ning on kestnud üle kuue kuu. Samal ajal peab olema välistatud somaatiline või psühhiaatriline haigus, mis võiks olla väsimuse põhjuseks või tingida all-loetletud lisasümptome. KVSi puhul väsimus puhkamisel ei leevendu ja segab oluliselt igapäevast elu, tööd ja sotsiaalseid suhteid. Lühiajaline füüsiline sooritusvõime võib pingutuse korral olla üsna hea, kuid selle järel süveneb väsimus oluliselt.
Kroonilise väsimussündroomi diagnoosimiseks peavad lisaks >6 kuud kestnud väsimusele kaasnema lisasümptomid: mälu halvenemine, ebaselge kurguvalu ja köhatamine, kaela lümfisõlmede hellus, ebaselge lihasvalu, erinevate liigeste valulikkus punetuse ja turseta, peavalu, mittekosutav uni ning väga tugev koormusjärgne kurnatus, mis kestab üle 24 tunni. KVSi etioloogia on teadmata ja ravimine keeruline – sümptomaatiliste ravimite kasutamisel kogevad kroonilise väsimussündroomi patsiendid rohkem kõrvaltoimeid ja enesetunne võib hoopis halveneda. Ainus uuringutega tõestatud ravi on pikaajaline kognitiivne psühhoteraapia koos hästi planeeritud ja ettevaatliku füüsilise koormuse tõstmisega.
Uue terminina kohtab populaarteaduslikes kirjutistes terminit “adrenaalne väsimus”. Tutvustamata siinkohal üksikasjalisemalt sellega seonduvat, võib lihtsustatult öelda, et tegemist on organismi ressursside (kliinilises mõttes mittemõõdetava) n-ö kurnatusega pikaajalise (erinevasisulise) stressi tulemusena. Adrenaalset väsimust puudutavad artiklid annavad üldjuhul ka üsna häid soovitusi eluviisi muutmiseks, mis on sellise väsimusega võideldes võtmepositsioonil.
MIS ON MIS:
Adrenaalne väsimus
See pole diagnoos, vaid kuum teema alternatiivmeditsiinis.
Teisisõnu on tegemist eluga kroonilise stressi tingimustes, kus inimest saadab pidev müra, valgus, halb uni, pidev muretsemine erinevate asjade pärast jne. On hea nooremaid inimesi suunata seda kajastavale – see innustab palju iseendaga tegelema: mida vältida, kuidas liikuda, kuidas mõelda positiivselt.
Kuidas kroonilise väsimusega toime tulla?
Teadlased on viimasel ajal saanud aina rohkem tõestust selle kohta, et väsimust tekitavad stress ja stressirohked sündmused. Kuidas sellega toime tulla?
Meil kõigil on päevi, kus me tunneme rohkem ärevust või masendust. Kui sinu rutiin ja graafik pole muutunud ning sa oled hakanud suuremas koguses kohvi jooma, siis võid sa olla stressis või õnnetu ning pole seda endale tunnistanud, vahendab Äripäev portaali Inc.com.
Mis tegelikult väsimust tekitab?
Arstid ja teadlased on aastaid öelnud, et kurnatus on depressiooni ja ärevuse üks sümptomitest. Nüüd on nad saanud palju teadlikumaks, mis tegelikult inimese kehaga taolises olukorras toimub. Kõik algab põgene või võitle reaktsioonist (fight-or-flight). Stressirohked sündmused – isegi positiivsed, nagu pulmade planeerimine – aktiveerivad selle reaktsiooni ning tekitavad stressihormoonide vallandumise (näiteks adrenaliin). Need hormoonid tekitavad mõõdetavaid psühholoogilisi muutusi, nagu kiirenenud südamerütm, mille eesmärk on panna sinu keha häireseisundisse, mis võimaldaks ohu eest pääseda. Kuna kortisooli tase tõuseb, siis serotoniini ja dopamiini tase langeb. Teadlased on leidnud, et stressi ja hipokampuse neurogeneesi (närvirakkude juurdekasv) vahel on korrelatsioon, mis omakorda tekitab depressiivseid sümptomeid.
Teooria kohaselt on kurnatus lihtsalt kompenseeriv mehhanism. Stressihormoonid võivad häirida neuroloogilist „automaatkaitset“ ning blokeerida nii hipokampuse kui ka amügdala (mandeltuuma) retseptorite glükoosi omandamist. See kaitseb neid ajuosi liigse ärrituse eest, aga see muudab ka õnne tundmise raskemaks ning alandab sinu energiataset.
Allpool on toodud kolm asja, mida tuleb töötajate stressi puhul meeles pidada:
Räägi probleemidest avatult
Kurnatuse suurenemine võib tähendada, et sinu meeskonnal on vaja rohkem aega lõdvestumiseks, puhkamiseks ning lõbutsemiseks. See võib ettevõtete jaoks tähendada ka rohkem kulusid – olgu selleks paindlikuma graafiku loomine, uinakute võimaldamine või inimeste probleemidega tegelemine. Inimesed võivad arvata, et nad on väsinud mingi muu põhjuse tõttu, näiteks vähene liikumine. Nad võivad ka oma kurnatusest vaikida, sest vaimse tervisega on seotud eelarvamused. Lisaks tahetakse paista tugevad ja võimekad. Ettevõtja ja juhina peaksid sa olukorda jälgima ning pakkuma toetust. Selleks tuleb avatult probleemidest rääkida, kui sa märkad töötaja rahulolu langust.
Näpuga ei tasu näidata
Teiseks tuleb meeles pidada, et kurnatus mõjutab produktiivsust ja otsuste tegemist negatiivselt. Kõige hullem asi, mida sellises olukorras teha, on liigselt kritiseerida ja näpuga näidata. See ei tähenda, et inimesed on vastutustundetud. Ärritumine või vigadele ebasõbralikult näpuga näitamine võivad inimestes veelgi rohkem stressi tekitada ja kurnatuse probleemi suurendada. Ära eelda, et töötajad ei taha edu saavutada. Anna neile võimalus oma vead heastada ning tegele töö juures olevate stressiallikate eemaldamisega.
Võida usaldus
Viimaks – tuleb aru saada, et iga inimene on erisugune. See, mis on ühe inimese jaoks stressirohke, ei ole teise jaoks probleem. Üldiste eesmärkide ja standardite kehtestamine on hea, aga kindlasti tuleks meeskonnaliikmeid tundma õppida. See võimaldab neist paremini aru saada ja nende õnnetunnet ning energiat suurendada. Ära tee ainult pinnapealseid nalju sellest, kuidas kõigil on vaja enne koosolekut kohvi juua. Näe vaeva, et luua inimestega usalduslik suhe. Kui töötajal tekib stress, siis sellest rääkides tunneb ta ennast vabamalt.
