Kuna kõik siin maailmas on energia, siis on ka karma lihtsalt energiavorm, mis on tekitatud igal konkreetsel juhul eelnevalt karma „kandja” poolt, olgu selleks siis üksikisik, perekond, suguvõsa, rahvus, riik, mingi muu inimgrupp või kogu inimkond. Lihtsustatud kujul võime vaadata karmat kui keerukat, suhteliselt stabiilset „magnetvälja”, mis tõmbab ligi ehk magnetiseerib selle kandjale sarnast energiat. Viha tõmbab ligi viha ja hirm magnetiseerib hirmu.
Kuidas me tekitame karmat?
Meie mistahes tegu, emotsioon, mõte, ettekujutus, motiiv, identiteedimäärang jne (edaspidi valikud), tuleneb alati meie selle hetke teadvusseisundist. Oluline osa meie valikutest ei ole neutraalsed, vaid omavad kas positiivset või negatiivset tagajärge kellelegi teisele või meile endile. Iga kord, kui teeme mingi valiku, me transformeerime meie käsutuses olevat eluenergiat kas madalamasse või kõrgemasse vormi. Nn negatiivne karma tekib valikute tulemusena, mil energia transformeeritakse madalamale sagedusele — kui me kasutame oma eluenergiat „valesti”. Näiteks ähvardame (emotsionaalne viis), valetame ja manipuleerime oma teadmistega (mentaalne viis), madaldame teiste või enda identiteeti, nimetades kedagi näiteks idioodiks (identiteedi madaldamise viis) või lihtsalt teeme kellelegi füüsiliselt viga.
Energia ei saa tekkida mitte millestki ega lihtsalt kaduda olematuks. Kord madalamaks transformeeritud energia jääb selliseks määramatuks ajaks, kuni ta jälle transformeeritakse kõrgemale sagedusele. Universaalsete seaduste kohaselt vastutab selle eest ALATI vastava energia transformeerija ning see negatiivne energia, mida tunneme karmana, jääb senikauaks vastutava isiku energiavälja osaks, kuni selle looja seda energiat enesele teadvustab, oma valikute aluseks olnud teadvusseisundit tõstab (ehk teeb teadlikult vastupidise valiku) ja energia kõrgemale sagedusele transformeerib.
Mis toimub meie energiaväljas, kui teeme energiat madaldava valiku?
Madaldades meie käsutuses olevat eluenergiat, jaguneb see piltlikult kaheks. Üks osa jääb seisulaine kujul meie energiavälja magnetina toimima, tõmmates ligi olukordi, mis võimendavad meie valiku aluseks olevast teadvusseisundist tulenevaid nähtusi. Selline võimendamine toimub kasvavalt, kuni me lõpuks oleme nurka aetud ja kaotanud oma valikuvabaduse. Probleemide süvenemine ja isikliku valikuvabaduse vähenemine kestab, kuni loobume „probleemi” ignoreerimisest ja oleme valmis „nägema” meie elus olevate olukordade aluseks olevat piiratud teadvusseisundit ning tegema paremaid valikuid selle teadvusseisundi ületamiseks.
Teine osa energiast suundub meist välja universumi avarustesse, et mingi aja (päevade, kuude, aastate või mitme kehastuse) pärast meie juurde tagasi pöördudes panna meid eelneva valiku poolt loodud sündmuse vastuvõtvasse poolde (näiteks kunagine tapja saab nüüd tapetud).
Miks toimub karma ajalise viitega?
Tänase teadvusseisundi juures hävitaksime ennast väga kiiresti, kui peaksime koheselt tunda saama oma valikute tagajärgi. Kaoks võimalus õppida ja areneda. Kui me mõistame oma viga ja püüame seda edaspidi vältida, siis karma seadus ei rakendu (vähemalt täies mahus ja kiiresti). Kui aga oleme eelneva teadvusseisundi täielikult ületanud, siis meie „karistamisel” puudub igasugune mõte ning vastava teo karma meile enam ei rakendu.
Teiste sõnadega — karmale reageerimine sama teadvuse seisundiga toob kaasa ühe suurema karmaspiraali, kuid reageerimine karma lainele kõrgema seisundiga võib karmast vabastada. Me oleme vabad valima, aga see n-ö VABA tähendab ikkagi piiratust omaenese teadvusega.
Karma teistega ja karma endaga
Karma seadus toob meile tagasi kõik valikud, mis me teeme teiste suhtes, aga samuti toob ta meile nähtavale ka valikud, mida me enda suhtes teeme. Ütlus „kõik, mida teed teistele, teed ka endale” kehtib mõlemat pidi – „kõik, mida teed endale, teed ka teistele”. Seega ainult osa meie karma koormast on meil tekkinud suhetest teiste inimestega. Olulise osa meie kantavast karmast oleme tekitanud läbi valikute, mis puudutavad meid endid, näiteks enese süüdistamine, vihkamine või alavääristamine, ületöötamine, enesetapp jne. Tinglikult võib öelda, et 51% meie karmast on seotud teistega ja 49% iseendaga.
Mis on karma mõte?
Praktiliselt kõik planeedil Maa elavad inimesed on teinud selles või eelnevates eludes valikuid, mis on tulenenud piiratud eneseteadlikkusest — EGOst. Ego on teadvusseisund, mille puhul tajume ennast kõigist ja kõigest eraldiseisvana, me ei näe, et oleme osa suurest tervikust, nagu ka KÕIK teised inimesed on. Kui inimesed vabatahtlikult ei ületa (transendeeri) tehtud valiku aluseks olevat eneseteadvust (teadvusseisundit), siis on selleks karma seadus, mille ülesandeks on teha meile nähtavaks piirangud meie teadvuses ning kannatuste kaudu sundida meid ennast ületama.
Kus karma salvestub?
Negatiivne karma salvestub meie hinge energiaväljas — milleks on meie emotsionaalkeha, mentaalkeha ja identiteedikeha ning meie ülesandeks on need kolm keha „rämpsenergiast” puhastada. Karma ei saa salvestuda füüsilises kehas, sest see on surelik ja ei suuda vajalikku informatsiooni järgmisse kehastusse kaasa tuua. Siiski võime öelda, et näiteks mitmesugused keemilised sõltuvused on füüsilisel tasandil salvestunud energia. Meie kehasse on kogunenud teatud hulk toksilisi kemikaale (näiteks suitsetamisel ja alkoholi tarbimisel), mis tõmbavad meid järjest tugevamini seda sõltuvust jätkama. Samuti tekivad muudatused meie ajus ja närvisüsteemis, mis on lõppude lõpuks energia aine kujul (mateeria). Kui inimese keha sureb, siis tema keemiline sõltuvus ei lähe kaasa järgmisse kehastusse, küll aga läheb kaasa kogu lahendamata psühholoogia ehk allasurutud emotsioonid ja muu, mis on aluseks vastavale keemilisele sõltuvusele.
Positiivne karma
Kui me teeme valikuid, mis tõstavad energiat (aitavad meil endil ja teistel olla pidevas eneseületamises) ning aitavad läbida edukalt elu õppetunde (näiteks seisame vastu kiusatustele), siis me tõstame meile antud eluenergia võnkesagedust ning osa sellest energiast salvestub püsivalt meie kausaalkehasse, mis on osa meie vaimsest kehast (ka Kõrgem Mina, Jumalik Mina, MINA OLEN Kohalolek). Meie kausaalkehas olev positiivne energia toimib samuti magnetina ning see hakkab meie ellu tooma nn positiivseid sündmusi. Tinglikult võime seda nimetada positiivseks karmaks. Kausaalkeha on justkui meie isiklik energeetiline pangakonto — kui see on tühi, on meie elu raske ja mida enam seda täidame, seda suuremaid „kingitusi” elu meile teeb. Inimeste kausaalkehade erinevused aitavad osaliselt seletada, miks ühele kõik kergelt kätte tuleb ja teine peab palehigis rügama…
Kas kannatused aitavad karmast vabaneda?
Kuna meid „ründava” karma sügavamaks põhjuseks on meie piiratud teadvusseisund ja eneseteadvus, siis kannatused peavad meid juhtima soovini kogeda midagi enamat ja muuta oma teadvusseisundit. Kannatused ei vabasta meid negatiivsest energiast meie energiaväljas, mis jääb meile ligi tõmbama uusi katsumusi. Seega on ilmselt lühinägelik arvata, et läbides kõik kannatused sirge seljaga, oleme me ühel hetkel karmast vabad. Reaalsus on siiski oluliselt mitmetahulisem — ilma negatiivset energiat transformeerimata ei vabane me karmast lõplikult.
Pigem tekitab „teadlik” kannatamine (negatiivset) karmat juurde ning lisab meie isiklikku ja kollektiivsesse energiavälja pidevalt uut negatiivset energiat, mis „magnetiseerib” meie ellu aina enam kannatusi.
Arvestades inimkonna kolossaalset kollektiivset karmat ning üksikindiviidide (eluvoolude) individuaalset karmat, mis lasub koormana kõikide inimeste turjal, on meie käsutusse antud mitmed vaimsed töövahendid kollektiivse ja individuaalse negatiivse energia transformeerimiseks. Kõige uuemad ja paremad töövahendid energia transformeerimiseks on avalikult kättesaadavad kõikidele inimestele. Tee nende vahenditeni leiavad ja saavad neid kasutada siiski ainult need, kes on selleks valmis.
Tänased kriisid majanduses, ühiskonnas, sotsiaal-, perekonna- ja isiklikus elus on oluliselt seotud meie lahendamata karmaga, mis on kogunenud läbi aastatuhandete või isegi veel pikema aja vältel. Kui vaatame Eesti idanaabrit Venemaad, siis võime märgata Venemaa ajaloos teatud karmamustri kordumist. Kahjuks ei ole vene rahvas veel valmis oma kollektiivset psüühet lahkama ning oma ajaloost ausalt rääkima, faktidele otsa vaatama ning sellest õppima. Kuid sarnane olukord on pea kõikide rahvustega — kaasa arvatud eesti rahvaga. Meil on kerge ja mugav näha vene rahva „pimedust” nende endi vigade suhtes, samas keeldume märkamast ja rahulikult analüüsimast meie oma alateadvuses toimuvat. Ja eesti rahva alateadvusesse on maetud hulganisti kollektiivset „kõntsa” — viha, ohvrimentaliteeti, süütunnet, andestamatust jne, mida oleks aeg teadvustada ning sealt välja rookida. Kui eesti rahva vaimne eliit oleks nõus selle enesepuhastuse protsessi ausalt läbi käima, siis oleksime varsti Euroopa viie õnnelikuma (ja ehk ka rikkama) riigi hulgas.
Valik on alati meie — kas käia elukoolis teadlikult või olla „piitsakooli“ õpilaseks.
