Hirm on kõige hirmutavam tunne üldse. Kurbus, viha, süütunne, kadedus, häbi ja teised madala vibratsiooniga kurnavad tunded on ka ebamugavad kogeda, aga ükski neist pole nii hirmutav kui kogeda hirmu. Kui on hirm, siis tekib tahtmine justkui ära joosta enda eest või seest, olla kuskil mujal ja lihtsalt seda tunnet mitte tunda. Kuna enda eest ära joosta ei saa, siis tekib tung hirmu millegagi kinni mätsida või teda kuskile sügavale suruda, nii et meil ei oleks temaga enam kontakti. Hirm võib kuskil seal all olla, aga mina teen ikka rõõmsat nägu ja elan oma elu edasi. Hirm on ka sellepärast hirmutav, et tõmbab ligi seda, mida kardame. Nii tekib topelthirm – ma ei tohi karta, sest muidu see juhtubki. Tekib hirm hirmu tunda. Hirm võib olla väike, suur või paaniline, aga mingil kujul ja suuruses kuulub meie kõigi ellu.Hirm on kaitsemehhanism ja märguanne, mis on mingites olukordades vajalik, aga palju on ka sellist hirmu, mida meil tõesti vaja ei ole, aga mis sellegipoolest võib hakata meie elu juhtima.
Mida siis teha, kui Sa tunned hirmu? Kui on hirm mingite olukordade ees, millegi ees, mida on vaja teha, kuskile minna, kellegagi kohtuda, midagi rääkida, siis parim viis hirmuga toime tulekuks on minna läbi hirmu. Selleks on vaja suurt julgust, aga julgus on ainult otsus. Julge võib olla ka nii, et Sa värised hirmust, astudes vastu sellele, mis Sind hirmutab. Julgus ei pea olema see, et Sa oled väga enesekindel ja ei tunne üldse hirmu. Kõige suurem julgus ongi see, kui julged kas või hirmust värisedes selle ära teha, mis hirmu tekitab. Tavaliselt pole saadud kogemus kübetki nii hirmus, kui ennem tundus. Kui Sa suudad selles kogemuses olles ennast veel ka toetada, rääkida endaga sisemuses toetavalt ja armastavalt ning kinnitada, et armastad ja hoiad ennast ikka väga, hoolimata sellest, mida koged, siis on märksa lihtsam hirmule vastu astuda.
Mõned olukorrad tunduvad eriti hirmuäratavad sellepärast, et sinna on kaasatud ka teised inimesed, kes võivad midagi minust arvata või saada aru, et tunnen hirmu. Näiteks on esinemine üks selline tegevus, mis tekitab paljudes inimestes hirmu ja just teiste arvamuse tõttu. Mis siis, kui teised näevad, et olen suures ärevuses? Siin on eriti oluline enda armastav tugi – kui minu armastus on minuga mis tahes juhtub või mida teised arvavad minust ja mu hirmust, siis ei olegi vaja seda karta, mida teised arvavad. Ma võin otsustada ja endale kinnitada, et armastan ennast täpselt sellisena, nagu olen, ükskõik, mida teised mõtlevad. See on väga suur julgus – lubada endal kogeda hirmu teiste nähes. Ja ka suur vabanemine – ma ei pea jätma midagi tegemata ainult sellepärast, et kardan ja teisedki võivad seda märgata. Kui hirmust mitte läbi minna ja jätta kuskile minemata või midagi tegemata ainult hirmu tõttu, siis on see nagu piirdeaia püstitamine enda ümber – seda ma ei saa teha, sest kardan. Kui selliseid aedu saab palju, siis võib niimoodi oma elu ja tegemised väga ära piirata ja oma väikse aia sisse hirmul olles kükitama jääda, lubamata endal saada positiivseid kogemusi sellest, et hirmu ületada on vägev tunne ja kui palju see ellu vabadust ja kergust juurde loob. Lihtsam on ette võtta hirmu ületamine kohe, kui see tekib. Raskem on nii, kui hirme ja piire on juba palju ning tuleb järjest neid läbima hakata. Samas on see tõeliselt suur väljakutse ja võimaldab avastada enda sellist julgust, millest varem aimugi ei olnud! Mida enam on hirme, seda suurem potentsiaal on arendada endas julgust.
Mõned hirmud on aga sellised, mille puhul ei ole vaja kuskile minna ega midagi teha, neist ei saa läbi astuda. See võib olla hirm tuleviku, üksinduse, rahalise seisu, lähedase, oma tervise või millegi muu pärast. See võib olla ka lihtsalt ebamäärane hirm või ärevus, mis sees vibreerib, aga millel justkui polegi kindlat põhjust. Näiteks võib see välja näha nii, et oled õhtul kodus ja sees on hirm. Eriti löövadki sellised hirmud välja siis, kui aktiivne tegutsemine saab otsa ja on puhkehetk. Siis tulevad need hirmud närima ja võivad täitsa füüsiliselt tuntavalt kohe hinge kinni nöörida. Mida sellise hirmuga ette võtta? Kui Sa oled endas arendanud teadlikkust, oma tunnete ja mõtete jälgimist ja suudad minna seda hirmu jälgima, siis ongi üks võimalus olla lihtsalt teadlik hirmust Sinu sees. See käib nii, et Sa märkad hirmu ja samal ajal märkad ka, et Sa märkasid hirmu ehk siis on hirm ja keegi, kes seda märkas – mõlemad justnagu Sinu sees. Nii tekib äratundmine, et kui ma märkasin hirmu, siis ma ei ole ise see hirm. Ja Sa saadki olla lihtsalt märkaja. Tekivad mingid mõtted, kuulad need ära ja märkad samal ajal, et on keegi, kes kuulab. Kui on mõtted ja kuulaja mõlemad Sinu sees, siis järelikult Sina ei ole need mõtted, vaid saadki lihtsalt kuulata. Tajud füüsilisi aistinguid oma kehas ja märkad, et Sa tajud. Niisiis oled jällegi märkaja, kes on teadlik värinast või kõhus keeramise tundest, ja ei ole ise see tunne. Märkad, tajud, kuulad kõik ära ja oled teadlik kogu sellest möllust, mis Sinu sees toimub. Sellest piisab, et hirmult kogu jõud ära võtta. Hirmust saab lihtsalt üks tunnete-mõtete-aistingute energiakogum, mis paikneb Sinu sees ja mida Sina saad vaadelda. See pole üldse enam hirmutav, vaid isegi täitsa põnev kohe. Kui Sa pole veel proovinud, siis katseta kindlasti!
Kui Sa proovisid eelmist varianti, aga see ei toiminud või tundus liiga keeruline, siis on veel üks võimalus – hirmule alistumine. See tundub märksa hirmutavam variant kui eelmine, aga toimib suurepäraselt. Selle elluviimiseks on vaja lihtsalt väga suurt julgust lubada korraks endal oma hirmu täielikult tunda ja selle eest mitte peituda, lubada hirmul täielikult kohal ja sinu sees olla, kogu oma suuruses ja võimsuses. Hea on seda harjutada esialgu kodustes tingimustes, kus saad täielikult lõdvestuda. Praktiliselt käib see nii, et kui tunned hirmu, siis viskad näiteks pikali, lõdvestad teadlikult oma keha ja lubad hirmul tulla. Võid isegi öelda:”No tule nüüd, ma olen valmis Sind täielikult vastu võtma!” Korraks tekib ilmselt väga suur hirmutunne ja Sa võtadki selle täielikult vastu. Hingad sügavalt, tajud, mis toimub Su kehas ja alistud täielikult sellele tundele, lubada tal teha endaga kõike, mida ta teha tahab. Hingad ja jälgid, mis toimub. Kui Sa suudad täielikult alistuda ja lubada hirmul endas kohal olla, seda mingilgi moel alla surumata, siis juhtub selline naljakas asi, et hirm kaob väga ruttu, lihtsalt haihtub täielikult. Hirm on nimelt ise ka üsna kartlik vennike, nii et kui Sa oled valmis temaga näost näkku kohtuma ja ta täielikult vastu võtma, siis ta kaotab oma jõu ja lahustub. Hirmu enam ei olegi. On ainult vaikus ja arusaamine, et see oli üks suur illusioon, mis pani Sind ennast nii kehvalt tundma ja värisema. Ometi võib see illusioon, mis on nii kartlik ja valmis kohe lahkuma, kui Sina otsustad ta täielikult vastu võtta, panna Sind tohutult kartma ja juhtida Su elu, kui Sa ei julge kas või ainult üks kordki proovida teda täielikult vastu võtta. See, kuidas hirm hetkega lihtsalt haihtub, on tõeliselt hämmastav ja vabastav kogemus, mille nimel tasub kindlasti julgus kokku võtta ja vajadusel harjutada.
Eraldi lugu on siis, kui Sinu hirm on nii tugev, et avaldub psüühikahäirena, näiteks paanika- või mõne muu ärevushäirena. Sellisel juhul võib olla nii, et ainult neist meetoditest ei piisa. Tõenäoliselt Sa sellisel juhul ka ei julgegi neid katsetada, sest hirm on nii suur. Katsetada võib aga ikkagi, sest hirmu puhul on ainult üks reegel, mida on vaja teada: hirm kaob, kui Sa lubad tal olla. Ärevushäirete puhul on lisaks hirmu lubamisele ülioluline ka tingimusteta armastav suhtumine iseendasse, ükskõik, mida Sa koged või kuidas oled. Mida enam Sa suudad endale armastust anda ja ennast oma hirmudega toetada, seda väiksemaks jääb Su ärevus, kuniks tal pole enam üldse ruumi olla. Sest kui Sinu sees on väga palju armastust iseenda vastu, hoolimata millestki välisest või Sinu elus toimuvast, teistest inimestest ja nende arvamustest, siis Sa tunnedki ennast igas olukorras täiesti kaitstuna ja Sul lihtsalt pole põhjust hirmul olla. Armastus täidab kogu ruumi Sinu sees ja hirmul ei ole enam ruumi. Nii et kui Sul on väga intensiivseid ja juba kliiniliselt diagnoositavaid hirme, siis lisaks neist vaprale läbiastumisele, hoia ja armasta ennast nii palju, kui vähegi suudad. Nii saad tohutult kaasa aidata enda tervenemisele.
Tegelikult kehtib see muidugi ka juhul, kui Sinu hirmud ei ole kliinilist laadi – mida enam on armastust iseenda vastu, seda vähem on hirmu ja seda lihtsam on oma hirmuga toime tulla, hirmu kogeda. Ja veel: kui Sul on hirm, siis hinga! Muidu ikka ka, aga siis eriti teadlikult ja tavalisest sügavamalt, sest see vabastab pinged ja aitab lõdvestuda. Hirmu tundes hakkame tavaliselt kas hinge kinni hoidma või muutub hingamine pinnapealseks. Kõigi eelpool nimetatud meetodite puhul on oluline hingata sügavalt, et saaks toimuda vabanemine.
Julgust Sulle proovimiseks! Kui iganes väiksed, suured või hirmutavad on Su hirmud, Sul on võimalus kõik nad vastu võtta ja niimoodi vabaks anda.
