Maailmas on erinevate hinnangute kohaselt umbes 650 rahvust. Nendest vähem kui kahesajal on privileeg omada oma riiki. Lahutades maailma väiksemate riikide nimekirjast maad, mis ei kujuta endast unikaalse keele ja etnosega rahvusriike, tuleb eestlasi pidada üheks väikseimaks rahvaks maailmas, kellele on antud privileeg omada oma iseseisevat (?) riiki.
Tavapäraselt laias maailmas toimuvat seirav Makroskoop teeb Eesti Vabariigi aastapäeva puhul pilguheidu eesti rahva ja Eesti riigi olemusse ja saatusesse. Ühe unikaalse väikerahva lugu aitab ajalikku ja igavikulisse konteksti asetada väikese rahva suur aare – ajaloofilosoof, teoloog ja patrioot Einar Laigna.
2016. aastal Objektiivi portaalile antud intervjuus võtab Laigna kokku Eesti rahva ajaloo põhiteema ning visandab leitmotiivi valguses põhiküsimuse: “kas olla või mitte olla”?
Alljärgnevalt on toodud intervjuu kandvad mõtted ning otsetee intervjuu täispikale versioonile…
Adrian Bachmann
Einar Laigna (2016, Hirvepargi intervjuu):
” Eesti on puhvermaa… ma millegipärast ei taha kasutada sõna “riik”, teades, mis on riik, siis ei saa seda kasutada. Ja puhvermaana oleme me ajaloos ikka käinud sedasi ida-lääs, ida-lääs… Ja sellest on tingitud üks kurbloolus Eestis… Alati on kaks Eestit. Kuna Eesti ikka allub kellelegi väljastpoolt – välisriigile, välisjõule, siis see on saanud eestlase psüühikas selliseks ületamatuks naelaks, mis pähe on taotud… et kas kujutame ette olukorda, et Eesti saab olla iseseisev riik? Ta pole seda kunagi olnud, ta ei ole seda praegu ja ei hakka kunagi olema… See on üks traagiline asi, mis on eestlase geenidesse juurdunud.
Puhvermaana oleme me ajaloos ikka käinud sedasi ida-lääs, ida-lääs… Ja sellest on tingitud üks kurbloolus Eestis… Alati on kaks Eestit. Kuna Eesti ikka allub kellelegi väljastpoolt – välisriigile, välisjõule…
Kõigil nendel aegadel on välisvõim teostanud ennast Eesti kohalike inimeste läbi. Kõik välisvõimud on olnud rahul ja avaldanud kiitust selle eest, kui hästi ta on teeninud neid võime. Ja selle tõttu ongi meil domineeriv sulase, mitte peremehe vaimsus.
Selle tõttu on alati kaks Eestit: ametlik Eesti, kes on küürus kas itta või läände või põhja või lõunasse või kustahes – kasvõi igale pole korraga – ja siis eesti rahvas, kes peab alles jääma kõigis nendes olukordades. Selline orjalik lömitamine on masendav.
Alati on kaks Eestit: ametlik Eesti, kes on küürus kas itta või läände või põhja või lõunasse või kustahes – kasvõi igale poole korraga – ja siis eesti rahvas, kes peab alles jääma kõigis nendes olukordades.
Kes on siis see inimtõug, kes võõrvõimu meil Eestis koha peal teostab? See ongi see iseloom, teatud iseloomuga inimesed, kellel on rõhutatult majanduslikud huvid väga tugevad – nad koonduvad rühmitusteks ja kui poliitiline süsteem seda võimaldab, siis ka organiseeritud grupeeringuteks… Ja kuna neid huvitab ainult isiklik heaolu, siis ei oma tähtsust, missugust võõrvõimu nad teenivad. Oluline on vaid see, kes parajasti maksab.
Neid nimetatakse ka reeturiteks, kes on rahvuslikud huvid reetnud ja neil on täiesti ükskõik, missugune lipp meil täna on. Kirjutada täna avaldust astuda kommunistlikkuse parteisse ja võidelda surmani leninlike ideede eest ja sama rahulikult panna homme sinimustvalge ja… see põhjustab sellist tülgastust, et ei taha kuulda ega näha sellest enam midagi. See on kindlasti üks põhjus, miks väga paljud on tõmbunud eraklusse. Nad ei looda ega usu enam midagi… Kas saab olla hullemat iseloomustust praegusele Eestile – mitte ei taha öelda sõna Eesti (riik) – kui siit on tänaseks 150 000 inimest ära pagenud.
Väga paljud on tõmbunud eraklusse. Nad ei looda ega usu enam midagi…
Ja siit tulebki välja see kurbloolus, kuidas ajalugu kordub… korduvad kaks asja. Baasid ja küüditamine. Olemuslikult kordub see praegu uuesti. Enne küüditamine, siis baasid. Küüditamine on sunnitud lahkumine isade maalt – kas sind viiakse vägisi kaubavagunisse ja viiakse itta, või luuakse olukord, et sa lähed ise siit ära. Sisuliselt on tegemist sundküüditamisega. Ja muidugi siis jälle võõrriikide baasid. Ning see ongi Eesti traagika.
Suurriikide vahelises võimumängus on Eesti üksnes tükk maad, millele toetada oma jalga. Kas me elame või sureme, see ei lähe korda kellelegi – riikidel on huvid, riikidel ei ole “sõpru”. Ja praegu on oht, et meist tehakse sõja tallermaa.
Suurriikide vahelises võimumängus on Eesti üksnes tükk maad, millele toetada oma jalga. Kas me elame või sureme, see ei lähe korda kellelegi – riikidel on huvid, riikidel ei ole “sõpru”. Ja praegu on oht, et meist tehakse sõja tallermaa.
Kui me ei tee ise oma ajalooga ausaid vahekordi – kuidas me saame siis midagi edasi ehitada? Kui me elame vales… Kui me elame jätkuvalt vales… valetades iseendale valetame me ka täna. Kõned hakkavad pihta tavaliselt sedasi: “Eesti on demokraatlik, iseseisev, suveräänne õigusriik. Järgmine lause on; “lähtuvalt sellest, et kuulume Euroopa Liitu ja NATOsse, me peame, peame ja muudkui peame midagi”. Ja sealjuures oleme me endiselt suveräänsed, iseseisvad ja…
… no kuidas saab vaadata seda rahulikult pealt ja seda mängu kaasa mängida? Mis näoga ma vaatan endale näkku, kui ma lähen habet ajama? Kas sa oled samasugune närakas või?
Küsimus on praeguseks kogu Euroopa ja meie endi elus ja surmas – me kas leiame uuesti elava sideme oma kultuuri alustega või me hukkume. ”
Me kas leiame uuesti elava sideme oma kultuuri alustega või me hukkume.
Vaata Objektiivi täispikka intervjuud:
Allikas: makroskoop.ee
