Vaktsiini koostis infolehel võib silme eest kirjuks võtta, valdav osa neist ainetest on siiski vanad tuttavad ravimitööstusest või lausa köögikapist.
Teaduse jaoks on uus tõepoolest COVID vaktsiinide toimeaine ehk see aine, mis vaktsiinis haiguse vastu kaitse annab. ERR avab ravimiameti töötajate Pille Sääliku, Triin Suvi, Kristiina Karro ja Reet Rumvolti abil nelja Eestis kasutusel oleva vaktsiini koostise.
Toimeained – mRNA ja DNA
Kõige olulisem osa ravimist on toimeaine ja vaktsiini puhul on selleks antigeen. See käivitab organismi immuunsüsteemi vastuse. Traditsiooniliselt on selleks olnud nõrgestatud, surmatud või paljunemisvõimetuks muudetud haigustekitaja või selle osa.
Neli praegu Eestis kasutusel olevat koroonavaktsiini on täiendanud toimeainete valikut aga nukleiinhapetega – DNA või mRNA-ga. Inimese keha valmistab nendes sisalduva geneetilise info põhjal ise antigeeni. See on võrreldav olukorraga, kus toidu asemel antakse kätte retsept ja roog tuleb juhiste järgi valmis küpsetada. Vaktsiinide maailmas on see täiesti uus lähenemine.
Nukleiinhape tuleb toimetada süstekohas olevatesse rakkudesse, selleks kasutatakse kas adenoviiruse või rasvapallikest meenutava lipiidse kesta abi.
Pfizer/BioNTechi ja Moderna mRNA vaktsiinid
Pfizer/BioNTechi ja Moderna vaktsiinides on mõlemas kasutatud koroonaviiruse kattevalgu pärilikkusaine jupikesi mRNA kujul, mis on pakitud lipiidsesse kesta. Selle geneetilise info ehk retsepti järgi loob organism ise mitte koroonaviiruse, vaid üksnes selle pinnal oleva iseloomuliku ogavalgu. Inimorganism õpib sellist võõrast sissetungijat ära tundma ja kujundab viiruse vastu välja immuunvastuse.
Vajaliku mRNA ehk sõnumikandja (messenger) RNA toodavad ettevõtted DNA-st mitmeastmelise protsessi abil. Esimestes tootmisetappides vajaliku DNA paljundamiseks kasutatakse üldiselt kõige tavalisemat soolestikus elutsevat kolibakterit E.coli. Vaktsiinides olev mRNA on originaaliga võrreldes veidi muudetud ja töödeldud, et teha see inimkehale sobivamaks ning stabiilsemaks. mRNA näol on tegemist ebastabiilse ainega ja see on ka üks põhjus, miks tuleb Pfizeri/BioNTechi vaktsiini säilitada 70 külmakraadi juures.
Kuigi mRNA vaktsiinid on uued, on neid siiski uuritud juba pikka aega. Neid on katsetatud gripi, zika viiruse ja marutaudi vastu, samuti on uuritud mRNA kasutusvõimalusi vähiravis.
Mõni aeg pärast vaktsineerimist hävitatakse mRNA inimese kehas. Meie enda DNA-d ei mõjuta viiruse ogavalgu mRNA kuidagi.
AstraZeneca ja Jansseni adenoviiruspõhised vaktsiinid
Astra Zeneca ja Oxfordi ülikooli vaktsiin kasutab samuti koroonaviiruse ogavalgu kodeerimiseks organismile info andmist, aga DNA kujul. See DNA on omakorda pakitud paljunemisvõimetusse šimpansi adenoviirusesse. Sellise adenoviiruse kokkupanekuks kasutatakse imetajatelt pärinevaid rakuliine, kuhu viiakse DNA kujul viirusosakese kokkupanekuks vajalik info. Teatavasti vajab viirus enda taastootmiseks peremeesorganismi ning seda omadust kasutatakse vaktsiinitööstuses ära.
Analoogilisi rakuliine kasutatakse teaduses ja ravimitööstuses juba aastakümneid. Konkreetselt AstraZeneca vaktsiinis kasutatud rakuliin eraldati algselt 1973. aastal loote neerurakkudest, mida on sellest ajast alates kunstlikes tingimustes tuhandeid kordi paljundatud ja kasutatud paljude ravimite tootmisel.
Jansseni vaktsiinitootmise põhimõte on sarnane Astra Zenecale. Koroonaviiruse ogavalku kodeeriv DNA on nende vaktsiini puhul aga pakitud paljunemisvõimetusse inimese adenoviirusesse. Viiruse saamiseks on Janssen kasutanud 1985. aastal loote silma võrkkesta rakkudest loodud rakuliini.
Kui viirus on rakkudes kokku pandud, rakud purustatakse ja viirusosakesed puhastatakse rakujääkidest. Seega vaktsiini sees neid rakke ega nende osi enam ei ole ning võimalikele rakujääkidele (DNA ja valgud) on kehtestatud kindlad piirväärtused, mille suurusjärk vaktsiiniannuse kohta jääb mõnede nanogrammide piiresse ning mida kontrollitakse iga vaktsiinipartii puhul hoolikalt.
Ka koroonaviiruse ogavalku kodeeriva DNA kasutamine ei muuda kuidagi meie enda DNA järjestust. Immuunsüsteem hävitab lõpuks võõrast DNA-d sisaldavad rakud.
AstraZeneca ja Jansseni vaktsiini puhul on tõsise kõrvaltoimena ilmnenud üliharuldased immuunsüsteemi reaktsiooniga seotud trombijuhud. Nende põhjus on veel ebaselge, kuid kahtlustatakse, et üksikutel inimestel käivitab vaktsiin ebatavalise immuunvastuse, mis viib seisundini, mis tekib mõnikord hepariiniga ravitud patsientidel (nn hepariinist indutseeritud trombotsütopeenia).
Loe edas SIIT
Allikas. Err.ee
