Elasin aastaid mehe armukese naabrina, oskamata temasse kuidagi suhtuda. Aastad läksid, kuid ebamäärane olukord lahenemise märke ei näidanud.
Oma mehega tutvusin ülikooli ajal. Viimasel kursusel abiellusime. Üksteise järgi sündisid poeg ja tütar. Mees rajas koos sõbraga ehitusfirma. Ehitasime korraliku maja, ostsime mõlemale autod. Kõik edenes, nii et – muudkui ela ja rõõmusta.
Meil oli väga sõbralik perekond. Mees hoidis lapsi väga, tegeles nendega, ja lastele oli isa suisa jumal. Tegime kõike koos, käisime reisimas, puhkasime. Meil käis alati palju külalisi, põhiliselt küll mehe firmast, sest meie maja ümber oli aastatega tekkinud juba nagu tema kolleegide küla. Ja siis ükskord nägin imeliku unenäo.
Veider unenägu
Olid nagu meie naabermajad, aga neid oli rohkem kui päriselt. Jalutasin nende vahel ja uurisin tundmatuid. Ühel äärepoolsel olid imelikust värvilisest plekist aknalauad. Libistasin käega üle nende ja veristasin kätt, mille peale ärkasin üles.
Hommikul rääkisin unenäost mehele ja arutlesin, mis see tähendada võiks. Tema vaid muheles, et tuleb mul ka igasugu pahna pähe. Ja läks see minulgi meelest. Aga tuli meelde mõne aja pärast, kui naabruses jälle paar uut maja valmis sai – üks neist oli just niisugune, nagu see, mille aknalaual unenäos kätt veristasin, kuigi aknalauad nii värvilised polnud.
Ühel järjekordsel koosistumisel sõpradega rääkisin selle unenäo kokkulangemisest tõelisusega sõbrannale, kes oli mu mehega algusest peale koos töötanud. Kui küsisin, kas ta teab, kes selles majas elab, ütles ta, et nende firma medpunkti õde oma pojaga. Märkasin, et sõbranna läks seejuures näost veidi imelikuks ja hakkasin pinnima, milles asi. Ja siis rääkis ta mulle midagi tõeliselt rabavat.
Nimelt oli see medõde olnud aastaid mu mehe armuke, ja poeg, niisama vana kui meie tütar, mu mehe oma! Maja olevat neile ehitanud mu mees, kes neid kõik need aastad oli toetanud kui oma teist peret.
„Valge koiliblikas”
Kui nüüd mõtlema hakkasin, meenus see naine mulle väga täpselt. Tal oli iseloomulik välimus – niisugune kandiline, kuidagi kohmakas, ja albiinoblond. Mäletan, kuidas teda ühel firma peol oma mehega tantsimas nägin, peaaegu nagu kokku kleepunult. Kui pärast mehelt kerge imestusega küsisin, kes see „valge koiliblikas” on, ütles ta, et too töötab neil, aga ta ei mäleta, kellena…
Ma ei ütleks, et see mu lausa hulluks oleks ajanud, aga segadusse küll. Veel samal õhtul, kui külalised olid läinud, rääkisin loo mehele ära. Polnud mingit skandaali. Kolisin oma magamisriietega teise tuppa ja ütlesin talle, et kui tahab, mingu ära. Tema vastas, et ei lähe meie juurest kuskile. Teatasin, et sel juhul elame ühe katuse all nagu head sõbrad, ja nõudsin talt, et lapsed midagi teada ei saaks, kui isa peaks neile siiski alles jääma.
„Valge koliblikaga” ma arveid klaarima ei läinud. Milleks? Uurisin välja, et ta poeg, täpselt ema moodi, ei käinud minu lastega ühes koolis. Käisime mehega endiselt koos seltskonnas ja teatris, võtsime külalisi vastu ja käisime külas, vestlesime täiesti sõbralikult, aga mõistagi polnud minu jaoks elu enam see. Pühendasin end täiesti lastele ja elasin kui nunn. Enesele armukest soetada ei tulnud mulle pähegi – kuidagi vastik oli kogu see värk.
Aga siis kutsus „valge koi” mind kord ise kohtama, paludes, et ma sellest mehele ei räägiks. Saime kokku ühes kohvikus. Lähedalt vaadates oli ta veel ebameeldivam, liigutustelt ja kõnepruugilt kuidagi rohmakas, nii et tekitas isegi mingi haledustunde. Oli täiesti võimatu aru saada, mida mu mees (küll mitte eriline erudiit, aga siiski väga intelligentne), temas võis leida. Ilmselt oli tegemist mingi sedasorti seksikusega, mida mina kui samasooline polnud võimeline ära tabama ega hindama.
Haletsusväärne ettepanek
Ega ta pikka sissejuhatust teinudki, asus kohe asja juurde: palus, et andku ma mees vabaks, et ta tema juurde koliks, sest pojale on isa karmi kätt hädasti vaja – kiskuvat kiiva. Küsimusele, kas mu mees räägib, et teda kinni hoian, ei vastanud ta midagi. Muide, ega ma tegelikult ei teadnud, kui sageli, kuidas ja millal nad koos on. Töölt tuli mees elu aeg koju kõige varem kella üheksaks, aga kas ja kui kaua ta just tööl oli, seda ei teadnud ma kunagi. Ööd veetis ta igatahes kodus. Minu pärast oleks ta võinud kas või kõik ööd „koiga” veeta, aga ju häbenes lapsi, kes olid juba teismeliseikka jõudmas.
Rääkisin, et mina pole teda kunagi kinni hoidnud ja palusin, et ta mind edaspidi enam ei tülitaks. Osatasin ehk ainult sellega, et minu arvates peaks iga naine oma meesteasjadega ise, või vähemalt rivaalide abita, hakkama saama. Lubasin, et ma mehele sellest kohtumisest ei räägi, ja pidasin sõna.
Saatus langetab otsuse
Mees jäi meie juurde. Aga siis, nüüd umbes aasta eest, tuli uus häda – mees jäi haigeks. Vähki. Mõne kuu pärast oli selge, et traagilisest lõpust pole pääsu. Oli kurb sellest lastele teada anda.
Viimased kuud kulusid tema põetamisele, ravilatesse vedamisele, laste eest hoolitsemisele ja nende julgustamisele. Ma ei teagi, mis ma tundsin. Enesest kahju mul vaevalt oli, lastest küll. Mehest polnud ilmselt ka kahju. Võtsin teda lihtsalt kui haiget inimest, kelle eest olen kohustatud hoolitsema. Ja seda ei saa mulle ette heita isegi armas jumal, et oleksin seda puudulikult teinud.
Paar nädalat enne lahkumist palus ta mult andeks ja jättis minu otsustada, kas räägin sellest kunagi lastele või mitte. Loomulikult lubasin, et ei räägi, sest milleks pidanuksin seda tegema, kui ma seni polnud midagi rääkinud. Vastupidi – kuna lapsed isa jumaldasid, siis oleksin olnud ju justkui kuri nõid, kes nende ilusatele mälestustele isast kriipsu peale tõmbaks.
Oma „valgest koiliblikast” ei rääkinud ta konkreetselt midagi. Ei palunud, et ma ta rahule jätaksin või ei jätaks, ei rääkinud midagi pärandusest jne. Ja mina ei küsinud. Meie olime lastega loomulikult seaduslikud pärijad, ja meil oli piisavalt, mida pärida. Mis pidi jääma mu rivaali pärisosaks, polnud minu asi.
Selle poole aasta jooksul, mil mu meest enam pole, olen „koid” ainult paar korda eemalt näinud, minuga kontakti otsinud ta pole. Ühiste tuttavate kaudu olen kumust nagu aru saanud, et ta nüüd ainult oma medõepalgast elab, kavatseb maja maha müüa ja mujale kolida. Mul ükskõik.
Minu lapsed on jõudmas keskkooli lõpetamise lävele, tema oma kohta sain kuulda, et ta kooli pooleli jättis ja on nüüdseks varastamise ja huligaanitsemise pärast mingisse erikooli saadetud. Ma ei parasta, sest ega tema üksi patune ole – vägisi poleks ta mu meest saanud ju ära ahvatleda. Aga ega mul temast kahju kah pole – oleks võinud õigel ajal mõelda, kas maksab oma õnneteed tallata üle teiste südamete. Saatus otsustas õiglaselt.
Janika Kaskla
saladused.ee
