Ükskord küsisin mina ühe minu jaoks väga kalli inimese käest:
– Miks muutuvad meie lähedased vanaduses nii talumatuks? Nad teavad kõiki meie valupunkte ja oskavad meile sihipäraselt haiget
teha.
Mõnikord õnnestub see neil väga hästi ning nad isegi vaatavad mõnuga, kuidas me kannatame.
Ja see tark inimene ütles mulle.
– Tead, inimese elu jooksul saabub kaks korda üleminekuiga ning sellel perioodil muutub inimene lähedaste jaoks talumatuks. Ilmselt selleks, et kergendada lahusolekut ja lahkumist.
Nooreas muutuvad noorukid talumatuks enne lahkumist ja iseseisva elu alustamist. Noorukid käituvad nii, et vanematel on lõppude lõpuks juba hea meel, et nad lahkuvad ja hakkavad eraldi elama. Kõik peened sidemed purunevad ning lapsega ei ole enam valus lahku minna. Hellus hõreneb. Vanaduses toimub kõik samamoodi. Nii valmistab meid loodus viimaseks lahkumiseks.
Mida talumatum on lähedane inimene viimastel eluaastatel, seda kergem on hüvastijätt kuna peened sidemed lähevad katki juba elu jooksul, jääb ainult kohustus ning hellus õheneb.
On raskem neil, kes säilitab helluse suhetes. Mõnikord rikub see hellus elusid.
