www.minuaeg.com
Inimesed küsivad minult tihti: “Kuidas sa suutsid pärast nii pikka aega lahkuda? Nelikümmend kaks aastat on ju terve elu.”
Ma vastan neile ausalt – ma ei lahkunud sellepärast, et ma ei armastanud enam. Ma lahkusin, sest ma olin liiga kaua olnud nähtamatu.
Aastakümneid hoidsin kõike koos – kodu, pere, rutiini, tema tujusid ja vaikust. Ma olin nagu liim, mis sidus killud, aga ise murenesin iga päev veidi rohkem. Keegi ei näinud seda. Väljast paistis kõik korras – meie kodu, meie pildid, meie “täiuslik abielu”. Aga sees oli vaikus, mis karjus.
Ma ei saanud aru, kui palju olin kaotanud iseend. Ühel hetkel ei teadnud ma enam, mis mulle meeldib, millest ma unistan, mida ma tunnen. Ma olin harjunud, et tema vajadused tulevad esimesena. Et tema pahameel tuleb taluda, tema väsimus mõista ja tema vaikust mitte häirida.
Väliselt oli ta hea mees – ta ei löönud ega karjunud. Aga see, mida ta tegi, oli teistsugune. Ta vaikis mind tasapisi olematuks. Iga kord, kui ma tahtsin rääkida, muutus ta külmaks. Iga kord, kui ma lootsin mõistmist, sain vastuseks pilgu, mis ütles: “Miks sa jälle liialdad?”
Nii hakkasin ma vaikima. Kõigepealt väikestest asjadest, siis suurematest. Ja lõpuks unustasin, kuidas üldse rääkida oma tunnetest. See oli vaikne allakäik, mida keegi ei märganud – sest väliselt olin ma endiselt “korras”.
Pöördepunkt tuli ühel täiesti tavalisel päeval. Ta ütles midagi, mida olin kuulnud tuhandeid kordi varem – midagi tühist, midagi, mis enam isegi ei vihastanud. Aga seekord tundsin, et midagi minus murdus. Mitte vihast, vaid selgusest. Ma mõistsin, et kui ma nüüd ei lähe, siis ma kaon lõplikult.
Ma pakkisin oma asjad vaikselt. Mitte kättemaksuks, vaid pääsemiseks. Ma ei tahtnud karistada ega tõestada – ma tahtsin hingata. Ma tahtsin uuesti tunda, et ma olen olemas, et mu hääl loeb.
Nüüd, kui keegi küsib, kas ma kahetsen, vastan ei. Ma ei kahetse, et andsin 42 aastat oma elust, sest ma tegin seda armastusest. Aga ma ei kahetse ka lahkumist, sest see oli lõpuks armastus iseenda vastu.
Keegi ei näinud, mida ma pidin taluma, aga mina tean. Ja see teadmine on lõpuks piisav.
Mõnikord tuleb sul lahkuda mitte sellepärast, et sa enam ei hooli, vaid sellepärast, et sa oled liiga kaua hoolinud üksi. 💔
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
