Võime õnne tunda peitub sinu enda sees. Keegi ei saa seda sulle anda, kui sa ise ei otsusta end õnnele avada.
Samas on siiski usutav, et hea suhe mõjub inimestele hästi. Isegi teaduslikud uuringud kalduvad toetama hüpoteesi, et abielus inimesed on õnnelikumad kui vallalised.
Kõik suhted pole mõistagi õnnestunud. Mõni kujuneb lausa piinavaks. Miks? Võimalusi on palju, aga siin uurime võimalust, et valisid vale inimese.
Partneri valimine pole lihtne. Paljud ei paista isegi aimavat, kui tähtis selline valik on.
Asi algab juba valedest eeldustest. Enamik inimestest astub suhtesse eeldusega, et see jääb kauemaks kestma. Aga valides partnerit valid sa ka paljusid asju, mis temaga kaasa tulevad.
Sa ei vali lihtsalt inimest, kellega natuke hullata. Pikemas perspektiivis valid sa inimese, kellega koos lapsi saada ja kasvatada. Kellega umbes 20 000 ühist söömaaega jagada. 50 korda reisile minna. Kellega vaba aega veeta ja pensionieale vastu minna. Kellega tööasju arutada. Kes jõuab sulle umbes 18 000 korda rääkida, kuidas ta päev läks. Kas praegu valitud partner on inimene, kellega tahad seda kõike teha?
Uuringud kinnitavad, et inimesed üldjuhul ei tea, mida suhtelt üldse ootavad, ja ei oska ennustada, kuidas nende valitud partnerid pikas plaanis neile meeldiksid. Pole ime, sest vallalise vajadused erinevad suhtes oleva inimese omadusest suuresti. Mida sa ei koge või pole kogenud, seda on raske mõista.
Üldiselt antakse meile ka halba nõu selle suhtes, mida oodata. Ühiskondlik meelsus on mitte liiga palju mõelda (“et romantika kaduma ei läheks”) ja lihtsalt loota, et saatus hingesugulase otse kätte toob.
Partneri valimine loogiliste otsuste abil on midagi, millele halvasti vaadatakse. Alustada võiks kaalumisest, et kas sinu tavapärasesse suhtlus- ja tutvuskonda kuuluvad inimesed on sulle üldse sobivad. Tihti valime kohe olemasolevate kandidaatide seast, mõtlemata, et kes veel kusagil oodata võib. Veebis ja sotsiaalmeedias liikudes on aga kerge näha ka oma tutvusringkonnast kaugemale ja tutvuda erinevate inimestega.
Kiirustamine muutub tavalisemaks teatud ikka jõudes. Meile on selgeks tehtud, et abielluma peaks enne, kui „liiga vanaks jääd“. Püsiva partneri leidmine enne näiteks 30. eluaastat on miskipärast palju tähtsam kui sobiva partneri leidmine. Rusikareegel peaks olema „mida iganes teed, ära jää ebasobiva partneriga kokku“.
Paraku märgistab ühiskond inimese kõlbulikkust ja usaldusväärsust suuresti ka vanuse põhjal. 37aastane vallaline tundub näiteks palju vähem usaldusväärne kui 37aastane abieluinimene, kellel on kaks last.
Tegelikult peaks mõtlema, et 37aastaselt vallaline olla annab sulle suurema šansi õnne leida kui samas eas ebarahuldavas abielus olla, kus valikud on õnnetult kannatada või lahutus läbi elada, mis ei osutu meeldivaks kogemuseks isegi parimatel juhtudel.
Toome välja ka peamised põhjused, miks inimesed vale partneri juures püsivad
Romantilised ideaalid. Sa võid ju teist inimest südames armastada, aga kui te pidevalt tülitsete või ta leiab aina uusi viise, kuidas sind õnnetuks muuta, ei peaks sa ka üksi suhte nimel pingutama.
Hirm. Kes tunneb hirmu, ei tee häid valikuid. Paljud otsustavad hirmu- või ebamugavustunnet siiski eirata, kui kellegi kasuks oma valiku teevad (koos püsida, abielluda vms).
Vanemaks saades hakkab ühiskond rõhuma ka teistele hirmudele, mis meie sisse on istutatud: kas tahadki üksi vanaks saada? Kas tahadki oma sõpruskonnas viimasena vallaliseks jääda? Kas tahadki alles keskeas abielluda ja lapse saada? Sa oleksid ju tema keskkooli lõpuaktusel juba halli peaga! Jne.
Kaaslase valimine peaks olema sügavalt isiklik otsus. Mida vähem lased end ühiskondlikust arvamusest selle käigus mõjutada, seda sobivama otsuse teha suudad.
Pealiskaudne suhtumine. Kui valid kaaslase tõesti näiteks peamiselt tema välimuse põhjal, kas sa tõesti loodad, et ta suudab sulle pikemas perspektiivis piisavalt pakkuda?
