Peaaegu kõik surmaeelsed kogemused hõlmavad nägemusi, millest allpool juttu.
Inimesi, kes on n-ö surma lävele jõudnud ja sealt mingisuguste kirjeldatavate kogemustega naasnud, ei ole just palju, kuid väga paljude „tagasitulnute“ mälestustes on ühiseid jooni.
Selgitamaks välja, mis seda põhjustada võib, viisid teadlased läbi uurimuse, mille tulemusi esitleti esmakordselt Euroopa neuroloogiakadeemia EAN tänavusel kongressil.
Uurimisrühma osutusel oli 1034 Norra, Taani ja Saksamaa täiskasvanut hõlmanud valimist 10% andnud teada surmaeelsetest kogemustest. Uurijad leidsid, et nende kogemuste kirjeldustes on palju ühiseid elemente nagu hämarad tunnelid ja ere valgus, spirituaalsed tundmused ning suhtlemine teadaolevalt surnud inimestega.
Uurimisrühm andis surmalähedaste kogemuste kirjeldustele hindeid nn Greysoni surmalähikogemuste astmikul (ingl Greyson Near-Death Experience Scale) kümnepalliskaalas; see võimaldas eraldada „tõelised“ surmalähikogemused muudest eredatest psühholoogilistest kogemustest.
Inimesed, kes kogesid „tõeliseid“ surmalähikogemusi, hindasid neid üldiselt meeldivateks, ehkki samas äärmiselt intensiivseteks. Valdav enamus (90%) kirjeldas aja liikumise kiirenemist või aeglustumist; 65% väitsid, et tajusid enda mõtete liikumist kiirendatuna. Rohkem kui pooled valimisse hõlmatuist said nn kehavälise kogemuse osaliseks.
Uurimus pakub põnevat pilguheitu kogemusele, mida suurem osa meist kunagi kogema ei saa. Paraku ei selgunud uurimusest, miks mõned inimesed kogevad surmalähikogemusi, teised aga mitte.
Püstitatud on paar veenvamat hüpoteesi. Ühe kohaselt toodab inimaju nende kogemuste ajal loomulikul viisil tugevatoimelist hallutsinogeeni N,N-dimetüültrüptamiini (DMT).
Sarnaselt surmalähikogemustega iseloomustavad DMT tarvitamise nn läbimurdekogemusi kehast irdumise või „rööpsetesse“ maailmadesse sattumise tunne. Teadlaseid on neid sarnasusi varem täheldanud, kuid vahetuid tõendeid, mis seostaksid DMT-d surmalähikogemustega, pole seni leitud.
Uurijad pakkusid välja ka alternatiivse selgituse. Kõnealuses uurimuses oli nende katsealuste, kellel esines unehäire, mida nimetatakse REM-une intrusiooniks ehk REM-une sissetungiks (ingl REM sleep intrusion), tõenäosus kogeda surmalähikogemust 2,8 korda suurem.
REM-uneks ehk kiirete silmaliigutustega uneks nimetatakse seda osa unetsüklist, mida iseloomustavad elavad ja intensiivsed unenäod ning keha paralüseerumine. REM-une sissetunge kogevatel inimestel võivad need intensiivsed kogemused ilmneda ärkvel; nendega võivad kaasneda hallutsinatsioonid ja/või ajutine halvatusetunne.
Üheskoos annavad tulemused mõista, et REM-une ja surmalähikogemuste vahel eksisteerib seos, mis väärib põhjalikumat uurimist.
Pärast uurimuse ilmumist on uurijad surmalähikogemusi ennustava tegurina välja pakkunud ka migreeniaura ehk kompleksi mööduvaid füsioloogilisi sümptomeid, sh nägemisvälja häireid, mis esinevad tavaliselt enne peavalu.
Selle uurimuse tulemused on esialgsed ja uurimus ise on eelretsenseerimata, kuid teadlaste töörühm usub, et selle tulemused lisavad kaalu nende hüpoteesile, et REM-une sissetungide ja surmalähikogemuste vahel on mingisugune seos.
