Teate neid inimesi, kes suhtesse minnes hakkavad elama ainult oma kaaslasele? Ma arvan, et me kõik oleme näinud mõnda neist. Armumise faasis on see igati normaalne, et tahad palju aega oma kaaslasega veeta, aga kui pikemas perspektiivis hakatakse hoidmagi eemale nii sõpradest kui ka näiteks oma hobidest, siis läheb asi üsna kiiresti üsna hapuks.
Kurb on näha kui mu juurde tulevad inimesed, kes on olnud suhtes näiteks 20 aastat ja siis lahku läinud ning avastanud, et neil ei olegi enam ühtegi sõpra, hobi, meelistegevusi, lemmik restorane, teatreid või spordieelistusi – mitte midagi peale nelja seina. Otsast alustamine ei ole enam nii kerge. Vanu tutvusi ülessoojendades avastatakse, et inimesed kes olid enne lähedased sõbrad on nüüd täitsa võõraks jäänud ja midagi ühist nagu polegi enam. Või veel hullem kui isegi ei julge neid üles otsida.
Suhe kus teine pool suunab sind oma isiklikust elust justkui loobuma on juba eos üsna toksiline. Väga suur ohumärk. Lõpuks on ainult kaaslase sõbrad ja kaaslase hobid ning oma minapilt läheb kaduma.
Kuidas aga sellisest olukorrast välja tulla? Ennekõike soovitan ma alati ikkagi vanad tuttavad ja sõbrad üles otsida. Kõik me teeme vigu. Selle tunnistamine on samm tervenemise poole. Tervenemise just selles mõttes, et oma isiklik elu uuesti tervendada, hakata taas tegema asju mis meeldisid kunagi varem, saada aru, kas need meeldivad ka täna või oleks täna juba eelistused pisut teised?
Igas suhtes on äärmiselt oluline hoida seda oma aega. Aeg mis on vaid iseendale, oma hobidele, oma sõpradele või kasvõi üksi jalutamisele, et oma mõtteid mõelda. Peeglisse vaadates tuleks ennast ikka ära tunda ning olla rahul sellega kes sealt vastu vaatab olenemata teiste arvamusest.
Kõik ei pea paarisuhtes olema ühine. Omada eraldi sõbrannasid/sõpru või hobi on väga okei ja see on lausa vajalik. Nii on ka hea vaheldus ning ei väsi teineteisest ära, samuti on ka jagada rohkem.
