Pole kahtlustki, et tegemist on valusa teemaga, mis on tuttav paljudele naistele.
Viimase kahe aasta läbiv mure on inimeste alkoholi tarbimine. Kui esialgu on jutt klaasist veinist, siis pikema jutu käigus tuleb natuke punastav ülestunnistus, et tegelikult klaas tähendab klaaspudelit.
Loe ka teisi MERILY TIMMER´i postitusi SIIT
(Ma ei vaidle vastu, vein on maitsev jook, aga siis kui selle tarbimine on mõistlik. Teinekord tõesti aitab kurbusega korraks või tähistada, aga vein ei lahenda pikaajalisi muresid. Küllaga aitab vahel end väljaelada.)
Probleemi justkui pole, sest ega siis viina ei joo ju üksi köögilaua taga. Seega pole ju nii hull see asi. Samas kui peeglisse vaadata, kas enne oli ka vein igapäevane kaaslane?
Mina ei arva, et paar klaasi nädalas tähendaks probleemi, aga kui igapäevaselt pudel-kaks või sõbrannaga 4-5 , siis on aeg teha endale väike ülevaatus. Mis tegelikult toimub, et taribime niiviisi kasvab?
Alkohol on tihtipeale pääsetee. Stressiga, tähistamisega või ajaviide. Klaasike filmi kõrvale ei tee ju paha, aga kui filmi lõppu enam ei mäleta… Läbiv mure mis kajastub vastuvõttudel on mure suhetega või ka iseendaga, rahulolematusega. Omavahelised pinged mis on jäänud lahendamata lahjendatakse alkoholiga. Jutud mida ei saa kainepeaga räägitud või ei saa üldse vestlust pidada tehakse kas täispeaga või otsitakse lohutust pudeli põhjast. Juuakse mure ära või vaigistatakse mingit laadi valu oma hinges. Edasi lükkamine tegelikult.
Ma ei otsi täna selles postituses lahendust sellele murele. Seda lihtsalt ei saa ühe puuga lüüa, inimeste põhjused on erinevad, aga ma leian, et kui selline asi on juhtunud, et klaas-kaks tegelikult tähendab pudeleid ja nädalas mitmetel päevadel, siis tuleks leida keegi, kellele rääkida ja saada aru asja tuumast. Pikaajaline mure uputamine ei too lahendust, pigem süvendab probleemi veelgi.
Kui tunned täna, et veiniklaasist on saanud sinu uus parim sõber, siis on aeg vaadata järgi milles tegelikult mure seisneb ning leida sellele päriselt lahendus. Igal õhtul poekülastus pudeli pärast ei ole lõpuks enam endale okei ja mure tunnistamine on raske, aga suur samm kainema tuleviku suunas.
Loe pikemalt Merily blogist SIIN.
