Me elame maailmas, kus igaühe õlgadel on erineva raskusega koorem. Mõned inimesed kannavad nähtamatuid haavu – katkisi südameid, eluraskuste põhjustatud valu, ja vaimset väsimust. Kuid kõige kurvem on see, et paljud neist inimestest tunnevad end täiesti üksi. Nad on need, kes ei pruugi küsida abi, sest nad ei tea, kust alustada, või kardavad, et keegi ei kuula.
Katkiste inimeste reaalsus
Katkine inimene ei ole alati see, kes nutab avalikult või räägib oma muredest valjul häälel. Ta võib olla ka naaber, kolleeg või mööduja tänaval, kes naeratab kõigile, aga kannab sees tugevat kurbust. Nad on sageli väsinud pidevast ellujäämisest süsteemis, mis tundub neid eiravat. Olgu selleks vaesus, sõltuvused, vaimse tervise probleemid või hoopis üksindus – nende raskusi süvendab tihti ka ühiskondlik mõistmatus.
Riigi roll ja puudujäägid
Kui vaadata riigi ülesannet, siis selle üheks põhifunktsiooniks peaks olema oma kodanike heaolu tagamine. Eestis, nagu paljudes teistes riikides, on olemas toetussüsteemid, mis peaksid aitama inimesi nende raskel ajal. Siiski jäävad need süsteemid sageli bürokraatia, piiratud ressursside või ühiskonna stigmade tõttu ebatõhusaks.
Paljud, kes vajavad abi, langevad toetuste alt välja. Näiteks vaimse tervise probleemidega inimesed seisavad silmitsi pikkade ravijärjekordadega, mis võivad kriisiolukordades viia traagiliste tagajärgedeni. Kodutud või sõltuvustega võitlejad ei leia sageli piisavat tuge, sest nende probleemid on keerulised ja nõuavad pühendunud pikaajalist lähenemist. Samuti on riigi sotsiaaltoetused ja tugiteenused sageli killustatud, jättes inimesed olukorda, kus neil puudub üks selge tee parema elu suunas.
Miks riik ei aita?
Riigi suutmatust sageli tõhusalt aidata võib seletada mitmete teguritega:
Ressursipuudus: Eelarve on alati piiratud, ja kuigi valdkondi, mis vajavad rahastust, on palju, ei prioritiseerita sageli vaimse tervise, sotsiaalhoolekande või ennetustöö programme.
Bürokraatia: Abivajajatel tuleb läbida keerulised protseduurid, mis võivad tunduda lootusetud. Paljud ei suuda või ei taha seda bürokraatlikku rägastikku läbida, eriti kui nad juba tunnevad end haavatavana.
Stigma: Vaimse tervise ja sotsiaalprobleemidega inimesi nähakse tihti ühiskonna poolt kui “oma hädades ise süüdlasi”. See mõtteviis kandub üle ka poliitikakujundamisse.
Lühinägelik poliitika: Abiprogramme ja seadusi luuakse sageli lühiajaliste lahenduste jaoks, jättes pikema perspektiivi tähelepanuta.
Mida peaks muutma?
Esmalt on vaja ühiskonna mentaliteedis muutust. Tuleb mõista, et iga inimene väärib toetust ja hoolimist, sõltumata tema olukorrast. See tähendab ka empaatia kasvatamist kogukonnas – katkine inimene ei vaja ainult riigi abi, vaid ka inimlikku mõistmist.
Riik saaks omalt poolt teha järgmisi samme:
Investeerida ennetustöösse: Paljud probleemid saavad alguse väikestest märkamatutest asjadest. Kui neid märke õigel ajal märgatakse ja nendega tegeletakse, saab ennetada suuremaid kriise.
Lihtsustada abi saamise protsessi: Toetuste ja teenuste taotlemine peaks olema abivajajale selge ja kättesaadav. Vähendades bürokraatiat, muutub abi kättesaadavamaks.
Tõsta vaimse tervise prioriteetsust: Vaimse tervise kriisid on üks suurimaid ühiskondlikke probleeme, mis nõuavad kiiret ja sihikindlat tegutsemist. Rohkem psühholooge, lühemad järjekorrad ja taskukohane ravi peaksid olema norm.
Toetada kogukondlikke algatusi: Paljudel juhtudel suudavad kohalikud organisatsioonid ja vabatahtlikud pakkuda kiiret ja tõhusat abi, mida riik üksi ei suuda. Riik võiks neid algatusi rahaliselt toetada ja julgustada.
Mida saame ise teha?
Kui vaatame ringi ja märkame katkisi inimesi, võiksime endalt küsida: mida saan mina teha? Mõnikord on abi lihtsalt kuulates, olles kohal või aidates inimest suunata õigete teenuste juurde. Katkisi inimesi ei paranda üksnes riik – igaüks meist saab olla väike osake lahendusest.
Lõpetuseks
Meil kõigil on haavad, ja vahel vajame abi. Tugev ühiskond on see, kus keegi ei pea end tundma nähtamatu või väärtusetuna. Riigil on oma roll, aga muutus algab igaühe mõtteviisist ja tegudest. Me saame ehitada toetavama ja hoolivama ühiskonna, kui tunneme ära haavatavad ja sirutame neile käe. Katkised inimesed on osa meist – ja me ei saa end terviklikuks nimetada, kui osa meie kogukonnast jääb varju.
