Meil on imeline oskus asju edasi lükata, mõtlemata, et homset päeva ei pruugigi tulla. Me ei tea ju kunagi, kui kauaks meile elupäevi on antud. Pole mitte mingit garantiid, et katusekivi meile pähe ei kuku, kui me uksest välja astume, või mingi kaasasündinud veresoonerike meid ära ei kustuta.
Ometigi ei ole see teadmine sugugi masendav, vaid vastupidi, selle teadmise meeles pidamine lubab meil elada täiel rinnal. See ei luba meil magama minna nii, et tüli kodustega jääb klaarimata või päeva jooksul kellelegi sähvatud sõnad jäävad õhku. Teades, et me ei tea kunagi, millal on meie viimane päev või tund, tasub sõna otseses mõttes võtta igast minutist viimast – tegeleda võimalikult palju nende asjadega, millel on meie jaoks tegelik väärtus. Ka eneseareng ja oma meele ning hinge eest hoolitsemine võiksid sinna juurde kuuluda.
Kui sa saaksid täna teada, et sul on jäänud elada veel kolm kuud, siis mis see oleks, mida sa teisiti teeksid? Võib-olla võtaksid mõned telefonikõned inimestele, kellega on miski klaarimata jäänud. Korraldaksid kohtumise inimesega, kelle käest saab andeks paluda. Ehk külastaksid mõnda vanemat sugulast ja head tuttavat, kellega suhtlus on kiire elutempo tõttu unarusse jäänud. Võib-olla võtaksid kätte ja läheksid palverännakule, puhkusele, reisile, millest oled ammu unistanud. Või võtaksid kätte raamatu, mida oled pikka aega tahtnud lugeda; istuksid teetass käes ja kuulaksid lemmikmuusikat…
Ehk vähendaksid oma töökohustusi või hoopis lakkaksid tegemast seda, mida praegu teed. Küllap veedaksid rohkem aega lähedastega, kolaksid rabas, prooviksid maalimist… Kui su hinges tekib mingigi tunne, et sellise teadmisega elaksid sa oma ülejäänud elu teistmoodi, siis on mu ainuke küsimus, miks sa seda praegu ei tee!
