Veroonika ärkas üleni higisena ja ahmis õhku. Ta oli mitmel ööl näinud ühte ja sama und, võideldes koletisega. Monstrumi haardest lahti rabeledes vajus ta sügavikku. Samal hetkel helises telefon.
Tervitusi teisest ilmast, ironiseeris Veroonika, kui ennast vastu tahtmist voodist välja ajas. Kes kurat see mulle küll öösel helistab.
„Veroonika kuuleb,” püüdis ta normaalse häälega rääkida, aga välja kukkus unesegune kähin.
„Tere, Veroonika, siin räägib naiste varjupaiga juhataja Ene Kallip.”
„Tervist! Kas midagi on juhtunud?”
„Andke andeks, aga meil on hädaolukord. Politsei tõi meile noore naise, kes ei lausu sõnagi. Kas te saaksite, palun, kohale tulla. Olen kahjuks momendil teises Eesti otsas ega jõua enne järgmise päeva lõunat töö juurde.”
„Mis siis ikka. Katsun sinna jõuda nii ruttu kui võimalik.” Mõttes kirus Veroonika töölepingut, milles oli klausel, et vajadusel on ta kättesaadav 24/7. Valjusti ütles ta aga torusse: „Selgitage, palun, proua Kallip, lühidalt, mis on loo point, et oskaksin valida õige suhtlemisstrateegia.”
Kohutav inimleid
„Õhtul juhtus Sikupilli ostukeskuse juures avarii,” rääkis Kallip. „Üks maastur sõitis vanemale naisterahvale otsa ja põgenes sündmuskohalt. Kuna intsidendil oli tunnistaja, kes fikseeris autonumbri, leiti pahalane ruttu üles. Politsei läks meest koju otsima. Ukse avas noor naine, kes ütles, et ta abikaasa peaks varsti koju jõudma ja tahtis ukse kinni panna. Üks naiskonstaabel märkas aga naise jala küljes jämedat ketti, mis kolises reetlikult. Noor, kena naine oli sõna otseses mõttes ketti pandud ja sai liikuda ainult eluoa, köögi, koridori ja vannitoa vahet. Kett oli keevitatud mitme metallist lukuga elutoa seina külge. Politsei toimetas Kaire Terase meie juurde.”
Naiste varjupaiga kriisituppa sisenedes märkas Veroonika nurgas kägaras kükitavat, põlvist kinni hoidvat ja end kiigutavat ning imelikult nutvat naist, kelle nägu varjasid sassis pikad tumedad juuksed. Ta häälitses kui indlev metsloom, haledalt ja kiunuvalt. Veroonikal tõusid seda ulgumist kuuldes ihukarvad püsti. Aeglaselt lähenes ta naisele.
„Tere, Kaire! Minu nimi on Veroonika.”
Naine ei reageerinud, vaid jätkas õõvastavat õõtsutamist.
Usaldus „põhu” abil
Lootusetu juhtum, ahastas Veroonika, kui oli püüdnud tund aega igasuguseid psühholoogilisi nõkse appi võttes naist rääkima panna. Kõik tema ponnistused luhtusid. Lõpuks heitis ta väsimusest kurnatuna puhketuppa diivanile pikali ning kuulatas kõrvatoast kostvat nuttu, mis lõpuks lakkas. Ehk jäi naine magama, lootis Veroonika, hoides vägisi pisaraid tagasi, et mitte kaastundest selle kauni, vintsutatud noore olevuse vastu suure häälega nutma puhkeda.
Järsku kuulis ta koputust vastu seina. Krapsti oli ta püsti ning läks kriisituppa tagasi.
„Kas sul suitsu on?” küsis Kaire vaikse, paluva häälega.
„Oota, kullake, kohe toon.”
Veroonika lendas koridori ja hakkas oma riidekapis tuhnima. Ta oli suitsetamise paar aastat tagasi maha jätnud, aga neil pidi kindlasti suitsu erakorralisteks juhtumiteks olema, kui klient soovis närve rahustada. Jumal tänatud, siin see poolik pakk mentooliga Marlborot ongi, rõõmustas Viktooria, et proovib ka ise koos kannatanuga suitsu teha ja nõnda ehk usaldust võita ja jutule saada. Tavalise maitsega „põhku” polnud ta võimeline tõmbama.
Öö oli jahe. Veroonika pani mantli selga ja haaras nagist vatijope, mis oli sinna igaks juhuks riputatud lisaks mõnele hädavajalikule riidehilbule selleks puhuks, kui keegi poolpaljalt või alasti kriisituppa tuuakse, mida oli tema praktikas ka ette tulnud.
Veroonika aitas vammuse Kairele selga ning ulatas naisele patsikummi, et too saaks oma lahtised sassis juuksed kinni panna. Õues läitis ta värisevate kätega algul ühe sigareti, ulatades selle Kairele ja siis pani ka enda suitsu põlema. Ahnelt tõmbas Kaire suitsu kopsudesse.
„Nüüd ma jutustan sulle oma loo. Aga, luba palun ühte asja, et sa ei räägi sellest mitte kellelegi sõnagi, muidu vaikin edasi kui haud.”
„Sinu jutt on konfidentsiaalne ja jääb ainult meie vahele,” lubas Veroonika.
Kohtumine jõuka mehega
Ja Kaire muudkui rääkis ja rääkis, tõmmates ühe sigareti teise järel:
„Elas kord tüdruk, kelle peres kasvasid peale tema veel neli aastat vanem õde ja neli aastat noorem vend. Tema oli see keskmine, kellele jätkus vanematel kõige vähem tähelepanu. Ka raha ja riideid pidi ta alatasa lausa lunima, et midagigi selga panna oleks. Enamasti hankis ta hilpe kaltsukatest.
Algul oli emale ja isale armas vanem tütar, esmasündinu. Hiljem aga, kui abielu oli karile jooksnud, armastas ema ainult oma nooremat last, ainukest poega, kellele ta isegi vangimajja iga nädal head- paremat sokutas ja trellitatud akende all kadunud poega taga nutmas käis.
Tütred olid tema jaoks tühi koht. Pidev riid ja kisa, millega vanemate omavaheline suhtlus piirdus, ajas vanema õe peale kooli lõpetamist kodust ära algul Tallinnasse ja hiljem Soome.
Keskmine tütar aga veetis palju aega sõbranna juures, et natukenegi sest põrgust eemale saada ja rahu leida. Sõbranna Kertu, kellega nad keskkooli ajal ühes pingis istuma hakkasid, oli hoopis teisest perest – ainuke laps, kellele võimaldati kõik, mida hing ihaldas. Ka Kertu vanemate-vahelised suhted polnud korras, aga nood ei karjunud üksteise peale, vaid näitasid välismaailmale klantspilti prominentsest perest, kus kõik pidi olema suurepärane.
Kertu ja Kaire olid kenad, pikajalgsed neiud. Üks heledate juustega ja teine tõmmu.
„Oleme justkui must ja valge Karoliine,” naeris Kaire läbi pisarate, kui see muinasjutt talle meelde tuli.
Ühel kaunil kevadisel päeval märkasid nad kooli nurgal maasturit, milles istus suurt kasvu, umbes 40-aastane mees ja näppis nutitelefoni. Piigad tahtsid autost mööda minna, aga mees tegi ukse lahti ja ütles mesiselt: „Tibukesed, kuhu te kiirustate, teeme väikese sõidu.”
„Meil on kõhud tühjad ja õppida anti ka palju,” nurrus Kertu.
„Oi, kullakesed, siis sõidame küll Arturi šašlõkibaari, kus teid korralikult toidetakse,” meelitas mees.
„Mina ei tohi kusagile peale kooli minna,” sõnas Kaire, aga Kertu sosistas: „Rahune maha,” ja istus autosse, Kairet kaasa tirides.
„Ja nii see läks,” ütles Kaire kurvalt ja küsis uuesti suitsu.
Augud seinas, ahelatega
„Kas sul külm ei ole,” muretses Veroonika kergelt lõdisedes ja ootas puänti, millega see lugu lõpeb.
„Pole hullu,” jätkas Kaire. „Ei tea miks, aga Kalmer valis minu. Küllap ta tajus, et Kertu on julge tüdruk ega lase endaga manipuleerida. Kalmer vedas algul meid mõlemaid igale poole, käsime palju väljas söömas, isegi Tallinnas ööklubides ja ööbisime hotellides. Mis kõige jubedam, ta magas kordamööda nii minu kui Kertuga. Kuna ta ostis mulle ilusaid firmariideid, mida ma muidu poleks iilagi endale saanud, siis leppisin sellega. Ühel kaunil päeval peale keskkooli lõpetamist aga teatas Kertu, et sõidab Inglismaale
sugulaste juurde, et uurida Londonis õppimisvõimalusi, mille eest ta paps plekkida lubas.
Ja mina jäingi Kalmeriga kahekesi. Mees muutus minu vastu väga hoolivaks, kuhjas mind kallite kingitustega üle ja vabandas nende fopaade pärast, et mõlemat tüdrukut võrgutas. Ütles, et armastab ainult mind ja tahab, et me abielluksime.
Olin kurt ja pime ning nõustusin, kuigi väikesed perverssused, mida ta minu peal toimetas, oleksid pidanud ettevaatlikuks tegema. Aga siis tõi ta mulle lugeda „Viiskümmend halli varjundit” ja värisedes mõtlesin, et kui see, mis raamatus, ongi elu, siis las minna nii, kuis minema peab. Olime olnud abielus pool aastat, kui hakkasin rääkima, et tahaksin edasi õppima minna. Kodulinnas on kutsekas, kus saab kokaks õppida.
„Teed süüa mulle kodus, mitte kusagil pubis teistele,” käratas Kalmer ja keelas mul väljas käimise üldse ära. Tal oli oma maja ja suur aed, kus ei kasvanud peale muru ega paari õunapuu mitte midagi. Ka minul ei lubanud ta lillede istutamisest ega peenarde tegemisest unistadagi. Ühel kaunil päeval hakkas ta elutoa seina sisse auke puurima. Küsisin, kas ostad uue televiisori, mis sellele seinale sobiks.
„Ei, kullake, hoopis sinule puurin neid auke,” sisistas ta ja sättis rauast aluse paigale, mille külge kinnitas suure rauast rõnga ja rõnga külge pika, jämeda keti.
„Tule siia, mu arm,” kutsus ta lipitsevalt.
„Mida sa teha kavatsed,” küsisin hirmunult.
„Panen su ketti,” rehmas mees ja kahmas mu oma tugevate käte vahele ning käskis paigal olla.
Pikad tunnid keti küljes
Olin kui puuga pähe saanud ja jäin soolasambana seisma ning alistusin jõhkardile. Kuna ma vastupanu osutada ei suutnud, kruvis ta mu jala külge jämeda, raske metallrõnga ja kinnitas sinna külge keti teise otsa. Kogu lugu.”
„Oh jumal küll,” oigas Veroonika. „Miks sa midagi ette ei võtnud?”
„Ma kartsin teda kui tuld. Elasin täielikult sellesse alistuja rolli sisse nagu „Viiekümnes hallis varjundis”. Ainult selle vahega, et kui mees tööl oli, olin mina ketis. Vaba aega veetsime aga koos ja käisime isegi väljas.”
„Sa olid siis tal justkui ori,” ei suutnud Veroonika tundeid tagasi hoida.
„Jah. Ta orjastas ja alistas mind totaalselt enda tahte järgi. Kui oli vaja arstile minna, tuli ta kaasa. Minu lapsepõlvekodus käisime me vanematel väga harva külas ja kui Kalmer oli isaga saunas, poleks ma emale nagunii mitte midagi rääkida julenud. Ta poleks uskunudki, sest aina korrutas, kui hea mehe ma, erinevalt temast, endale leidnud olin.”
„Sa pead oma loo politseile ära rääkima. Igast olukorrast on väljapääs ja iga kuritegu peab karistatud saama,” rõhutas Veroonika ja võttis Kairel ümbert kinni ning juhatas ta kriisituppa tagasi.
„Heida voodisse. Hommik on õhtust targem. Kell on küll juba viis, aga ehk mõni tund pikutamist kulub sulle ära, et närve rahustada ja asjadel selgineda lasta.”
„Luba, et sa sellest mitte kellelegi ei räägi, enne kui asjad on selginenud,” nõudis Kaire tungivalt.
„Käsi südamel ja piiblil, ma ei räägi sinu lugu mitte kellelegi,” lubas Veroonika.
Valus, kuid sageli esinev lõppvaatus
Paar päeva hiljem, kui Veroonika tööle läks, oli kriisituba tühi. Hingeldades tormas ta naiste varjupaiga ühest toast teise, vabandades tülitamise pärast, aga Kairet polnud kusagil. Seejärel suundus ta juhataja Ene Kallipi kabineti poole, kes seekord oli õigel ajal tööle tulnud ega tegelenud riigilt projektirahade lunimisega mõne MTÜ ürituse tarbeks.
„Kus Kaire Teras on?” astus Veroonika koputamata kabinetti ja vajus esimesele toolile.
„Rahune maha,” oli juhataja stoiline. „Kalmer Teras lasti eeluurimise alt vabaks. Ta vist maksis kannatanule, kellel oli peale jalaluu murru ka mitmeid marrastusi, aga tema seisund polnud autoga kokkupõrke tagajärjel eluohtlik. Nad sõlmisid kokkuleppemenetluse ja mees pääses ainult hoiatusega, sest oli kaine. Ja tead mis, politsei viis Kaire Terase meie juurest oma mehe, Kalmer Terase juurde koju tagasi. Naisel polevat mitte midagi oma mehe vastu tunnistada.”
„See ei ole võimalik,” ahastas Veroonika. Ta ei suutnud uskuda, et mitte keegi ei saa mitte midagi teha mehele, kes peab naist kodus ketis justkui orja. Paaniliselt otsis ta telefoninumbrit, et helistada naiskonstaablile, kes oli toonud Kaire tol saatuslikul ööl naiste varjupaika.
„Hallo! Palun ühendage mind konstaabel Reet Perlingiga! Tänan!”
„Konstaabel Perling kuuleb.”
„Tere päevast! Mina olen psühholoog Veroonika Sepp. Kas te mäletate seda hiljutist juhtumit Kaire Terasega? Soovin teada, miks ta abikaasa juurde tagasi viidi.”
„Mäletan väga hästi. Kui naine pole nõus mehe vastu tunnistusi andma, vaid väidab koguni, et need olid seks-sado-maso-mängud, mida nad mehega harrastasid, võttes šnitti „Viiekümnest hallist varjundist”, siis meie oleme võimetud kedagi selle eest karistama, liiatigi veel kohut pidama.”
„Aga see noor naine kannatab vägivaldse suhte all ja ta tervislik seisund on depressiivne ning eluohtlik,” ei andnud Veroonika alla.
„Kahju küll, aga meie ei pane kellelegi diagnoose ega saa kedagi vägisi aidata. Selline on seadus.”
„Issand, sa näed, aga sa ei mürista,” oigas Veroonika toru ära pannes ja läks õue suitsu tegema.
Selline oligi siis minu unenägu koletisega võitlemisest, mõtles ta nördinult ja võttis taskust suitsupaki. Pakk Marlboro Blue Ice’i oli aga tühi.
