Saturday , 18 September 2021
aunaste

Maire Aunaste kirjutab avameelselt ema hooldamisest ja päevast, mis viis ema surmani

“26. augustil tahtsin oma lapselapsega Hesburgeris süüa. Mul ei olnud telefonis tõendit, mis kinnitaks, et olen vaktsineeritud ja sööma jääda meil ei lubatud. Täpselt samal hommikul toitis vaktsiinivastane koroonahaige hooldustöötaja mu ema,” alustab Maire. Ta räägib avameelselt 40 päevast, mis eelnesid ema surmale.




Kolisin oma sünnikodusse Tartusse kaks aastat tagasi. Mu vanemate 1950-ndate alguses ehitatud viilkatusega majas elas mu 90-aastane ema juba tükk aega üksi. Seni oli ta päris hästi hakkama saanud. Tegi iga päev tiiru linna peal, kuigi kõndimisega oli tal suuri raskusi – et aga linnaliini bussipeatus on meie maja lähedal, siis ei jätnud ta ühtegi päeva südalinnas käimata. Ainult üks kord kutsus bussijuht kaubamaja juurde politsei, sest mu ema sõitis juba kolmandat ringi ja juht arvas, et vanainimene ei tunne oma kodu-peatust ära.

Dementsus hakkas üha selgemalt oma nägu näitama. Ühed ja samad jutud kordusid päevast päeva, uut infot pea enam ei salvestanud. Ema põlvkonnast polnud enam kedagi ümbruskonda elama jäänud. Ajalehest huvitas teda veel vaid televisiooni saatekava ja viimastel kuudel oli ka televiisor vaid taustaks, mille saatel diivanil pikutada.




Täiesti uus elu algas siis, kui koroona meie eludesse tungis. Ma ei saanud oma ema enam kodust välja lasta. Et kuskil mingi haigus luurab, sellest ei saanud ta lõpuni aru. Perearst aga ütles, et nii vana inimest, kes pealegi kodust väljas ei käi, pole enam vaktsineerida vaja

Mina sain oma süstid kätte ja sellest piisas, külas käisid meil ainult lapsed ja lapselapsed. Tegelikult oli mul temast siiralt kahju. Ema muudkui anus, et ta kodust välja saaks, mina aga peitsin ära kõik võtmed.

Ega teda enam üksi koju jätta saanudki. Kõndimine oli jäänud nii viletsaks, et kui ta voodi või diivani ette maha libises, siis mina üksi püsti teda tõsta ei jõudnud. Ta polnud küll ülekaaluline, aga kui lihaseid ei ole, siis lõtva keha püsti upitada oli minu jaoks täiesti võimatu. Helistasin siis tavaliselt oma Tartu lähedal elavale õele, et ta appi tuleks. Kui ma mõnikord pidin ööseks Tallinnasse jääma, tuli õde Tiina ema juurest õhtul läbi, et veenduda, kas temaga on kõik korras.

Elasin sellist elu 22 kuud järjest. Siis ütlesin õdedele, et augustikuus pean palju ringi sõitma ja igaks õhtuks Eesti teisest otsast koju sõita ei saa. Teadsin, et hooldekodud pakuvad lühiajalist ehk intervallhooldust. See tähendab, et inimene viiakse hooldekodusse mõneks nädalaks ja tuuakse siis koju tagasi. Mu õed olid selle mõttega nõus, pealegi saime ju ema vaatamas käia.

Loe edasi SIIT
Allikas. ekspress.delfi.ee

Jaga

Vaata ka:

maal elamise paev 2021 scaled

Maal Elamise päev – 25. september 2021

Maal Elamise päeva eesmärk on avada uksed tegusatele ja säravatele inimestele, et aidata neil leida …

vesi2

JAHMATAV AVASTUS: Kõik, mis inimesed on vee joomise kohta teadnud, on vale.

Väidetakse, et midagi rohkem juua vett, seda parem on mälu ja vaimne tervis, seda rohkem …

tuuli roosma

Kuhu jäi Tuuli Roosma? Arbo Tammiksaar käis EFTA galal noore modellist kaaslasega

Eile toimunud Eesti filmi- ja teleauhindadel märkasid nii mitmedki külalised, et Arbo Tammiksaar ei saabunud galale …

SYNNE VALTRI

SYNNE VALTRI sai uue välimuse

Nüüd võttiski Synne kätte ja lasi endale uue soengu lõigata – ei saa mainimata jätta, …