Raadio Elmar uues saates «Mitte ainult muusikast» oli külas legendaarne Maire Aunaste. Armastatud ajakirjanik ostis Portugali maja, mis asub keset mägesid ja orge, ümberringi kaunid oliivipuud. Rääkisime, kuidas välja tulla madalseisust ja mil moel teha elus õigeid valikuid. Millist muusikat Maire kuulab ja kes on tema suurimad eeskujud? Saadet vedas Henri Laumets. Kuula ja loe järele!
Maire Aunaste rääkis raadio Elmar saates «Mitte ainult muusikast», kuidas ta suhtub uusaastalubadustesse. «Päris ausalt – selliseid lollusi ei tee ma mitte kunagi! Tean, et iga lubadus, mida antakse jõuga, läheb murdmisele. See kehtib vähemasti minu puhul. Ja pealegi, miks ma üldse peaksin iseennast petma ja teisi samal ajal ka,» muigas armastatud teleajakirjanik.
«Hetkel on mul 68-aastaselt vaid üks eesmärk, tahan rahulikult vanaduses ronida mäetipu poole. Televiisor on minu kõige suurem sõber ja sealt panen ikka tarkuseteri kõrva taha. Kuulsin ühte huvitavat mõtet: alles siis kui sa oled kaotanud kõik, saad sa aru, kes sa tegelikult oled. Mulle tundub, et see on päris sügavamõtteline ütlemine,» sõnas ta.
Aunaste lisas, et kui inimesel läheb elus kõik hästi, siis tal on keeruline vaadata oma tõelisse olemusse. «Kui sa oled elus täielikult kindlustatud: sul on sõbrad, lähedased, kallimad, lapsed, lapselapsed, ilus kodu ja hea töö…sul on pidevalt tegemisi, seikluseid ja reise….siis sa ei saa kunagi teada, kes sa tegelikult oled. Sa lihtsalt naudid elu, sest sulle on selline võimalus antud. Kui sul on aga kõik need võimalused nullilähedased, siis hakkad paratamatult mõtlema, millised on su valikud: kas minna paremale või vasakule. Seisma ju jääda ei saa, sest peab otsima süüa, elamist ja teinekord ka uusi sõpru,» mõtiskles ta.
«Mul on olnud seiklusrohke aasta…kuid hea on see, et jäin ellu. Mina valisin õige tee. Oleksin võinud hommikust õhtuni nutta ja avastada end lõpuks sõpradega tühja taaraautomaadi tagant. Sain aga pensioni ja kirjutasin kuus paarisaja euro eest ajakirjadele. Lootsin, et uus aasta toob mulle midagi paremat. Tean, et kui sa oled sügavas augus, siis sa pead hakkama sealt lõpuks välja ronima,» sõnas Aunaste.
Aunaste rääkis ka oma nooruspõlvest ja tegi juttu, millist nõu annaks ta enda noorele minale. «18-aastasena olin endast väga nõrgal ja halval arvamusel. Mu enesehinnang oli kohutavalt madal. Võtsin väga tõsiselt seda, mida teised minust mõtlevad. Arvan, et olen ka meeste osas teinud halbu valikuid – leidsin, et hea kui ma lihtsalt kellegi enda kõrvale leian. Iga tüdruk peaks tegema sellise valiku, et ta ei peaks paarikümne aasta pärast oma otsuseid kahetsema. Et ei peaks end leidma ikka ja jälle suurte küsimuste ees: miks ma olen üksi või miks ma lähen lahku. Minu soovitus: tõsta latt nii kõrgele, et sa ei peaks ise sealt ühel hetkel alt läbi jooksma,» sõnas ta.
Armastatud teleajakirjanik märkis, et on suur televisiooni austaja ja seda sõna otseses mõttes. «Võibolla see tundub imelik, kuid ma ei raatsi magama minna enne kella kolme öösel. Vaatan õhtuti kuni kuus filmi järjest! Kui ma elaksin Skandinaaviamaades, siis vaataksin neid filme ilmselt rohkemgi. Kuid meil Eesti kanalitel pole nii palju vaadata…ja mul pole ka Netflixi. Seetõttu vaatan palju venekeelseid filme. Mulle meeldib jälgida, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja millest nad räägivad. Igas filmis on alati midagi, millele saab kaasa elada. Naudin alati filmi arengut ja meeldib vaadata, kuidas see on tehtud,» rääkis ta.
«Leian, et mul endal erilisi andeid pole, peale selle, et mul on anne jälgida inimesi ja elu. Ja ma suudan sellest rääkida ja kirjutada…kui on vaja. Inimesed on mu elus kõige tähtsamad. Ainult inimestest ma suudaksingi kirjutada kuni elu lõpuni. Kõik on ju nii erinevad ja huvitavad. Just täna hommikul mõtlesin, et võiksin kirjutada raamatu pealkirjaga «Vanainimeste välimääraja». Kõik inimesed, kellega suhtlen on kas minuvanused või eakamad – ka nendest oleks huvitav kirjutada,» mõtiskles Aunaste, kes asus hiljuti kirjutama elulisi kolumne kohalikule päevalehele.
Juttu oli ka Aunaste uuest kodust, mis asub päikesemaal Portugalis. «Kui maja alguses uudistama läksin, kasvas seal sees võsa! Nüüd on seda kolm aastat renoveeritud ja tänavu mai lõpus saab see valmis. Ehitustegevust olen siiani juhtinud telefoniteel. Juba neli inimest on tahtnud seda broneerida, kuid ma ei saa seda välja rentida enne, kui olen ise päriselt kohal käinud ja asja üle vaadanud. Tahan viia voodilinad ja põrandad puhtaks pühkida,» muigas ta.
«Majal on ligi sada ruutmeetrit pinda. Villaks ma seda ei nimetaks, see ei paista isegi välja! Paikneb oliivipuude keskel ja näha on vaid punased katused. Kui majast välja vaadata, siis on näha vaid mäed ja orud. Järgmine küla on kümne kilomeetri kaugusel, ma olen seal täielikult üksi,» avaldas ta.
Aunaste rääkis ootustest, mida ta loodab alanud aastal kogeda. «Eelmisel aastal kaotasin ema, sünnikodu ja elurõõmu. Tahaks vähemalt seda viimast tagasi. Tahaksin lõpetada selle saate Riho Sibula loomingu saatel – tema muusika on kunst, see on midagi sügavat ja jäävat,» sõnas Maire Aunaste raadio Elmar saates «Mitte ainult muusikast».
Kuula täispikka saadet SIIN
Allikas. elmar.postimees.ee
