Kui laps kipub liialdama šokolaadi, pähklite, kohukeste ja magusa jogurtiga, siis ei pruugi olla tegemist lihtsalt mõõdutundetu magusasõbraga. Maiustamise põhjus võib olla hoopis üks geenivariant, mis paneb eelistama kõrge suhkrusisaldusega toiduaineid.
Kui sissesöödud liigse rasva paneb keha rasvana tallele, siis liigne magus töödeldakse samuti ümber rasvaks ning ka magusaga liialdajad riskivad ülekaalulisusega.
Äsja Tartu Ülikooli tervishoiuinstituudis kaitstud doktoritöös uuris Inga Villa Euroopa noorte südameuuringus osalenud pisut üle tuhande 9- ja 15-aastase Tartu kooliõpilase toitumisharjumusi ning analüüsis neilt võetud vereproovist kindla geenivariandi olemasolu.
Nii paistsid adrenoretseptor ADRA2A polümorfisrm C-1291G kandjad uuringus silma kahe asjaga: tühja kõhuga olid nende veres madalam glükoositase ning nende igapäevasel toidulaual oli teistest lastest rohkem kõikvõimalikke valmismaiustusi.
Magusalembuse tõttu tarbisid need õpilased päevas ka veidi rohkem kaloreid, kuid muud toitumisharjumused olid võrreldes eakaaslastega üsna samasugused.
Villa sõnul on selline geenivariant valgete seas siiski suhteliselt haruldane. Tema uuritud rühmas kandis sellist geenivarianti umbes viis protsenti õpilastest. Samas on teada, et mustanahaliste hulgas on selle geenivariandi kandjaid oluliselt rohkem ning on ka teada, et selle variandi kandjad paistavad silma ülekaalulisusega.
Villa sõnul tuleb nüüd edasi uurida, kas see geenidest põhjustatud magusalembus püsib ka täiskasvanueas ning mis mõju võiks olla sellel inimese edasisele tervisele.
„Reeglina võiks liigne süsivesikute tarbimine olla ülekaalulisuse põhjuseks, aga kui selle geenivariandi kandjad on samas ka kehaliselt aktiivsemad ning toidust saadud energia liikudes ära kulutavad, ei pruugi midagi juhtuda,“ ütles Villa.
Loe Inga Villa doktoritööd siit.
