Teenin lõbustusäris hästi, ehkki aeg-ajalt tunnen, et see amet on mu muutnud kalgiks. On vaid üks keeruline küsimus – mida peaksin oma ametina näitama lapse kooliankeedil?
Sündisin ja kasvasin provintsilinnas, korralikus ja kindlustatud perekonnas. Kõik oli pilvitu, kuni suri isa ja me jäime kolmekesi – ema, mina ja vanem vend. Mehele ema enam ei läinud, vaid pühendus täielikult meile, lastele.
Vennaga polnud mingeid probleeme – õppis hästi, tegi sporti, teenis suviti taskuraha. Aga mina olin paras põrguline juba 12aastaselt, nii et põhiliselt oli emal tegemist minu kasvatamisega. Ega ma midagi hullu küll ei teinud, õppisin hästi ja lõpetasin keskkooli isegi kuldmedaliga, aga nii nagu ema on tagantjärele öelnud: kus iganes mingi pahandus oli, seal olin ikka ka mina! Nii et mingid kuradid olid mulle juba siis sisse programmeeritud.
Esimene armastus ja pettumus
Kohe pärast kooli tuli suur armastus. Ta oli minust kolm aastat vanem, ilus, mehelik, tal oli oma auto. Sain tema omaks pärast kolmekuulist tutvust, ja kõik oli äärmiselt romantiline nagu muinasjutt.
Sügisel läksin pealinna (kus elas ja töötas mu Kengi) õppima, ja kohe tekkis mul kursusekaaslasest lähedane sõbranna. Pigem jutumärkides, sest ta ei jõudnud mu ilusat armastust ära kadestada, ja hakkas mulle pidevalt ette kandma: Keni nähti seal ja teal, sellega ja tollega… Muidugi nutsin ja pärisin aru, aga Ken eitas kõike. Aga siis tuli too sõbranna kord võidurõõmsa teatega, et kui ma ei usu, võib ta mind viia klubisse, kus Ken parasjagu täie rauaga lõbutseb.
Nii oligi – kamp mingeid vastikuid tüüpe, naisi ja mehi. Ta katsus mulle küll selgeks teha, et see on ärikohtumine, aga see kõlas nii hädiselt, et me sõbrannaga marssisime sealt sirge seljaga minema. Esimesse ettejuhtunud pubisse – minu valu leevendama.
Seal sattusime lahedasse poistekampa, kes kostitasid ja lõbustasid meid. Ei, ärge te arvake, nagu oleksin mingi l…ina käitunud, aga jõin Keni pärast liiga palju. Siis sõitsime nendega kusagile suvilasse ja lihtsalt läks nii, et magasin ühega meie “kavaleridest”.
Läbi raskuste tähtede poole…
Mul oleks olnud seda kerge unustada, kui poleks ilmnenud, et sain sellest ööst nn paha haiguse, mis tõukas mu veelgi sügavamasse masendusse. Ja siis tuli valgusekiir: Ken palus andeks, vandus, et vajab ainult mind, et teda saadetakse kolmeks kuuks väljamaale tööle ja tema tahaks enne seda abielluda – et oleks kindel, et jään talle alles!
Olin õnnest arust ära, aga ees seisid uued katsumused. Nüüd tuli välja, et olin nakatanud ka tema! See, et ta mind maha ei jätnud, oli mulle tõestuseks, et ta armastab mind tõepoolest. Tegime siis koos läbi vastavad ravikuurid, meie suhetes oli kõik nagu ennegi, ainult pulmadest ta nüüd enam ei rääkinud. Ja sõitiski niimoodi ära.
Alguses pidasime iga päev sidet, ajapikku aga aina harvemini, ja kui ta paari kuu pärast korraks kodus käis, teatas, et jääb sinna vähemalt pooleks aastaks. Mulle oli kõikide märkide järgi selge, et mina teda enam eriti ei huvita. Ja veel mõne kuu pärast armusin uuesti.
Sedapuhku ülepea ja kaela – see oli mul palju tugevam tunne kui Keniga. Paraku tunnistas ta, et tal on kindel tüdruk, olgu küll, et pealinnast kaugel. Otsustasin salaja, et maksku, mis maksab – pean ta enesele saama.
See võttis aega ja nõudis vaeva nägemist, aga nii nagu minul Keniga, nii mõjus kaugus ka tema armastusele, nii et mul õnnestus see lõhkuda, ta oma voodisse saada ja lõpuks ka altarini jõuda. Hiljem olen seda kibedasti kahetsenud, et oma õnne teise oma rusudele rajasin.
…ja matsti maa peale tagasi
Õigest perekonnaelust ei tulnud meil algusest peale midagi välja – me polnud ühe karja inimesed. Ja veidi enne esimest pulma-aastapäeva, seitsmendal raseduskuul, sain teada, et ta magab juba ammu ühe mu sõbrannaga. Andsin pikema jututa lahutuse sisse.
Kohe meid ei lahutatud, aga me elasime juba lahus. Sünnitasin ilusa, terve poja, oma silmarõõmu. Ma ei keelanud isal lapsega suhelda, aga sedamööda, kuidas ta aru sai, et tagasi ma teda ei võta, muutus ta meie vastu aina ükskõiksemaks, kuni kadus lõpuks hoopis.
Jäin kaugõppesse, ema ja vend aitasid, muutusin palju optimistlikumaks. Aga siis koondati ema, venna (ta oli siis juba abielus ja lapse isa) äri läks pankrotti, nii et korraga jäime kõik elatiseta. Seisin silmitsi õppe- ja üürivõlaga, lapsele oli toitu ja mähkmeid vaja, aga mul polnud söögirahagi.
Katsetasin põrandate pesemisega, turul juurviljade müümisega, kuni mu esimene sõbranna keelitas mind “millekski tasuvamaks ja hõlpsamaks”. Muidugi sain aru, millele ta vihjab, ja kõhklesin kaua, enne kui otsustasin. Lihtsalt häda ajas lõpuks härja kaevu.
Nüüd olen mina boss
Te võite seda taunida, aga mina ütlen, et ainult esimest korda oli hirmus. Juba pärast paari nädalat kompenseerisid selle fantastilised summad, millest ma seni polnud osanud undki näha! Esimese kahe aastaga ostsin (sain!) auto, võisin enesele lubada puhkusereise, ilusalonge, kõike, mida mul ja lapsel iganes vaja läks. Muidugi mul vedas, sest sattusin selle äri väga tsiviliseeritud varianti. Enamasti olid kliendid rikkad ja mainekad, harva kohalikud, ja – ei mingeid urkaid ega kriminaali.
Kui paari aasta eest diplomi kätte sain ja materiaalne tase enam pingutamist ei nõudnud, hakkasin küll sellest mõtlema, et ükskord tuleks niisugusele tööle kriips alla tõmmata ja midagi muud otsida. Tegin isegi katset, aga need summad, mis mulle maksti, tundusid naeruväärsed selle kõrval, mida olin harjunud teenima. Ja loomulikult pöördusin harjunud liistude juurde tagasi, nüüd juba kraad kõrgemas aukraadis (!) – võisin kliente valida, ja töötada siis, kui tahtsin. Kuni praeguseni – praktiseerin siis, kui lusti on, muul ajal organiseerin ja vahendan: nüüd saadan mina meestele tüdrukuid
Mis sest, et süda on tühi
Mis seal pattu salata – need aastad on mind üksjagu kalgimaks teinud. Aga ma vajan stabiilsust, pojale muretut tulevikku, ja pean oma võimalusi maksimaalselt kasutama, kuni noor olen. Armastust pole ju olemas, ja mul pole selle järele mingit vajadust, et mingi mees mu ilusas kodus ringi tolgendaks. Vahepeal, tõsi küll, oli isegi midagi armastuse taolist: ilus poiss, noor, intelligentne, ja voodis nagu kurat. Aga ma tean, et meil polnuks mingit tulevikku – mu süda on tühi.
Raha pole mul praegu sugugi vähem. Kui tahan, mõnulen kodus ja ei tee päevade kaupa mitte midagi, kui tahan, vaatan maailmas ringi. Mul ei esine negatiivseid emotsioone, ausõna!
Mida ma elult veel tahan, ei tea. Nagu sedagi, et kui laps järgmisel sügisel kooli läheb, mida peaksin siis kirjutama lahtrisse “ema töökoht”? Oma emale ja vennale olen rääkinud, et mind peab ülal rikas välismaalasest armuke, kes end avalikustada ei taha. Aga muidugi nad ei usu – on mitu korda mangunud, et näidaku ma teda siis salamahti eemaltki…
Ega ma ei uhkusta, et elu on niimoodi läinud, aga ei kaeba kah. Igatahes kirjutatagu maailma vanimast elukutsest palju tahes või tehtagu milliseid seadusi tahes, ei see kao kuhugi. Sest see on ju lõppude lõpuks kah töö, ja miks peaks siis hukka mõistma neid, kellele selline leivateenimisviis meeldib?! Mulle ei tuleks näiteks pähegi põlata kingseppa sellepärast, et ta mustade jalanõudega mässab, või literaati selle eest, et ta ööd ja päevad nagu poolemeelne kompuutri taga küürutab ja muudkui kirjutab. Igaühe oma asi!
Lõpetuseks tahaks märkida, et ma ei vaja kellegi nõu ega abi, ei soovitusi ega vastukajasid. Tahtsin lihtsalt oma loo ära rääkida, oma arvamust avaldada. Äkki tekib mul sellepeale enesel mõni nutikam eluplaan…
