Alljärgnev lugu on mõeldud noortele, selle on kirja pannud sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefoni 116 111 konsultant Kätlin Servet.
Hei, teie seal teisel pool ekraani või kus iganes te olete ja seda praegu loete! Sest ma loodan väga, et te loete. Tahan teile rääkida loo oma elust. Miks? Sest äkki leidub teie hulgas keegi, kes tunneb ennast selles loos ära.
Lugu algas nii.
Ma olen hädas ja õnnetu ja ma ei oska selle tundega midagi peale hakata… „Kas keegi kuuleb mind? Mina siin!“ Ma justkui triiviksin sihitult ringi – olen eikellegimaal, teel eikusagile. Kas olete kunagi sellises olukorras olnud või olen ma ainuke inimene, kes niimoodi tunneb? Püüan mõelda, millal see kõik minuga juhtus, kui ma muutusin tundetult tundlikuks. Või kuidas oleks seda võimalik paremini kirjeldada. See on umbes nii, et oled ühteaegu nii elus kui ka surnud.
Aga jah… Millal see kõik alguse sai? Päris täpselt ma ei mäletagi. See rahulolematus enese ja maailmaga ei puhunud tulles pasunat ega trampinud jalgu, ta tuli hiilides ja vargsi nagu varas. Sestap ma ei märganudki teda kohe ega osanud reageerida. Kui aga märkasin, siis oli ta juba end turvaliselt minu maailmas sisse seadnud ja peremehetses täiega nii minu mõtetes kui tunnetes. Ma muutusin rõõmutuks ja tusaseks, hakkasin sõpradest eemale hoidma, kaotasin huvi kõige vastu, mis mulle varem meeldis, lamasin üha sagedamini lihtsalt voodis, suutmata end sundida üles tõusma. Oleksin tahtnud lihtsalt sada aastat magada nagu Okasroosike.
Vähehaaval tekkisid lüngad õppimises ja kooliskäimises üldse. Kui keegi tundis huvi, kuidas mul läheb, siis vastasin kätteõpitud muretusega, et mul on kõik okei. Edasi ei uurinud keegi, et mis see kõik on, mis mul okei on. Aga ega ma poleks osanud sellele vastata ka. Lõpuks jäid küsimused järjest harvemaks ja viimaks lakkasid sootuks. Ühelt poolt meeldis mulle, et mind rahule jäeti, teisalt tundsin rääkimisest suurt puudust. See tahan-ei taha-olek võtab päris hästi kokku minu selle aja reaalsuse.
Kas olete ikka veel minuga? Mul on hea meel, et saan teiega arvestada. Ühesõnaga, oli kordi, kui olin end suure hädaga kooli ajanud ja siis tehti sellest mingi elusuur number – õpetajad küsisid demonstratiivselt, et kas sul läks kodus tõesti nii igavaks, et tulid kooli ja et kui kaua siis seekord teie aususe visiit ka kestab? See oli väga solvav. Koridoris klassikaaslastest möödudes näis mulle, et kuulen enda aadressil kommentaare ja kihistamist või vastupidi – mind ignoreeriti täiega. Kodus riivas mind peaaegu iga sõna, mida keegi ütles. Vahet polnud, kas see sõna oli „kole“ või „mõttetu“ või „laisk“ või „ebanormaalne“. Kuulsin seda kõike enda kohta käivat ja oligi nutt platsis ja järjekordne põhjus end tuppa sulgeda käes. Küllap te teate, mida tähendab, kui su närvid paiknevad justkui naha peal. Oma toas võisin tundide kaupa nutta ja kunagi ei saanud sellest küllalt. Jah, võin teile ausalt tunnistada, et minu peas olid mõtted mu elu mõttetuse üle, ja mida aeg edasi, seda rohkem need mõtted kanda kinnitasid. Ei, ma ei lõikunud end ega kahjustanud ennast muul viisil. MA LIHTSALT EI TAHTNUD ELADA!!! Ja ma ei saanud aru, kuidas teised sellest aru ei saa. Ükskord me sureme ju nagunii ja milleks siis sellega venitada. Kas teil on olnud tunne, et olete kõigile ainult tüliks ja et kui teid ei oleks, siis oleks kõigil muresid poole vähem? Või isegi rohkem kui poole võrra. Ei peaks vanemad pead valutama, et mis sinuga toimub, õpetajatel on üks rumal laps vähem ja sõbrad ei peaks kohustuslikus korras sõbrad olema.
Ühel õhtul, kui end eriti üksildase ja mõttetuna tundsin, leidsin end sihitult tänavatel ringi kõndimas. Olin ilmselt tunde ringi tiirutanud ja täiesti eksinud. Vahepeal oli kätte jõudnud sügav öö. Ma ei märganud sedagi, et õues oli külm ja ma olin suhteliselt kergelt riides. Tundsin, kuidas mul üha külmem hakkab. Vanematele ma helistada ei julgenud. Ei oleks neid veel rohkem pahandada tahtnud. Ellujäämisinstinkt andis mulle märku, et mul on abi vaja.
Te ei usu, mida ma tegin! Ma helistasin lastebitelefonile! Ma isegi ei teadnud, kust selline mõte mulle pähe tuli. Olin alati arvanud, et sinna helistavad mingid väiksed juntsud oma minimuredega… Aga mina… No kuulge… Minul pole elu lõpuni sellist asja vaja… Pea mõtles ühte ja käsi tegi teist ja nii ma sinna helistasingi. Mind pandi kõneootejärjekorda. Katkestasin kõne, sest ma ei tahtnud oodata. Võib-olla ma ikkagi kartsin ka. Hetk hiljem helises mu telefon, helistajaks oli lasteabitelefoni konsultant. Ma ei osanud talle algul suurt midagi öelda, aga õnneks aitasid tema küsimused mul kuidagi rääkima hakata ja sain temast aru nii, et mulle on kindlasti abi vaja, sest see, mis minuga toimub, ei ole OK. Ta ei öelnud mulle, et olen imelik, peast soe või joobes. Ma ei mäletagi tegelikult, millest kõigest me rääkisime, sest ta ütles, et saadab mulle esmalt abi ja siis võime rääkida seni, kuni abi minuni jõuab. Abi pidi tulema politsei ja kiirabi näol. Täpselt nii, nagu konsultant ütles, nii ka läks. Tuli politsei ja kiirabi ja mind paigutati haiglasse. Ma olin alajahtunud ja segaduses.
Mis te arvate, mis ma haiglas teada sain? Ma sain teada, et MA EI OLE EBANORMAALNE ega HULL! Ma olin kaotanud enda ja oma elu mõtte pikka aega kestnud depressiooni tõttu. Õnneks oli see ravitav. Ma kohtasin haiglas inimesi, kes olid nagu minagi enda ja maailmaga pahuksisse läinud. Praeguseks on paljudest neist saanud minu sõbrad. Haiglas sain ma aru, et abi on olemas, kui vaid julged end kuuldavaks teha ja seda küsida.
Ja nüüd on mul igaühele teist isiklik palve – palun vaadake hoolikalt ringi, ega silmapiiril ole mõnd norgu jäänud kaaslast, sest märkamisest ja hoolimisest saab alguse muutus.
PS! Kui ma haiglast välja sain, siis kirjutasin lasteabitelefoni meiliaadressile kirja: „Te olete toredad! Aitäh, et te olemas olete! Vaevalt et te väga sageli tänusõnu kuulete!“
Lasteabitelefon 116 111 annab sulle nõu, kuulab sind ära ja abistab sind. Kõik võivad sattuda olukordadesse, kus isiklikust kogemusest lahenduse leidmiseks ei piisa. Lasteabi aitab telefoni ja veebivestluse kaudu ja juhendab, kuidas mure lahendamisega edasi minna.
Lasteabiga saab ühendust võtta ööpäevaringselt, tasuta ja anonüümselt:
- telefoni 116 111 teel;
- veebivestluse kaudu kodulehelt www.lasteabi.ee, lasteabi mobiiliäpist või
- kirjutades e-postile info@lasteabi.ee.
