Need sõnad kätkevad endas sügavat elutarkust ja tasakaalu. Armastada seda, mis sul juba on, tähendab olla kohal – hinnata ja tunnustada oma elu just sellisena, nagu see praegusel hetkel on. See on oskus näha ilu ja rikkust pisiasjades, tunda tänulikkust kõige eest, mis sind ümbritseb, ja mõista, et igal hetkel on oma väärtus. See on vabanemine rahulolematusest ja vajadusest pidevalt rohkemat otsida.
Samas armastada seda, mida sul ei ole, on midagi veel sügavamat. See on aktsepteerimine. See on mõistmine, et kõike ei peagi olema, ja et vahel peitub tõeline rahu mitte omamises, vaid vabaduses. See on teadmine, et elul on oma rütm, ja mõnikord on tühjuselgi oma koht – see on ruum, mis annab võimaluse kasvada, unistada ja luua. See armastus ei tulene puudusest, vaid lootusest ja usaldusest, et elu toob kõik, mida sa tegelikult vajad, täpselt õigel ajal.
See filosoofia vabastab meid klammerdumise ja kadeduse ahelatest. Kui armastad seda, mis sul on, tunned end õnnelikuna ja terviklikuna. Kui armastad seda, mida sul ei ole, loob see südames kerguse ja meelerahu – teadmine, et sa ei pea kõike enda kätte haarama. Elu ei seisne võitluses, vaid voolamises.
Armastus kõige olemasoleva ja olematu vastu loob vabaduse. See annab sulle võimaluse kogeda elu täiel rinnal, kartmata kaotusi või piire. Sa õpid nägema ilu nii täitunud unistustes kui ka unistustes, mis alles ootavad oma aega. Ning lõpuks mõistad, et tõeline armastus ei sõltu kunagi omandist, vaid sinu sügavamast ühendusest elu ja selle lõputu võimalikkusega.
