Koroonaviiruse variantidele nimede andmise protsess põhineb mitme erineva organisatsiooni, nagu Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), haiguste ennetamise ja kontrolli keskuste (CDC), ning teiste rahvusvaheliste ja riiklike tervishoiuasutuste koostööl. Siin on üldine ülevaade sellest, kuidas variantidele nimed määratakse:
Teaduslikud nimed:
Pärilikud järjestused: SARS-CoV-2 viiruse variante jälgitakse nende geneetiliste omaduste järgi. Teadlased kasutavad genoomijärjestuse analüüsi, et tuvastada mutatsioonid viiruse RNA-s, mis võivad mõjutada selle levikut, nakkavust või haiguse raskust. Variante tähistatakse tavaliselt nende genoomijärjestuse ja tuvastatud mutatsioonidega.
Nimetussüsteemid: Kaks peamist teaduslikku nimetussüsteemi on GISAID ja Pango. GISAID on platvorm, mis võimaldab riikidel ja teadlastel jagada viiruse genoomi andmeid, samas kui Pango on süsteem, mis annab variantidele tehnilised nimed, nagu B.1.1.7 või B.1.351, vastavalt nende geneetilisele sugupuule.
Üldsusele suunatud nimed:
Kreeka tähestiku nimed: 2021. aasta mais hakkas WHO kasutama Kreeka tähestiku tähti, et nimetada muret tekitavaid ja huvipakkuvaid variante. See süsteem on loodud selleks, et oleks lihtsam viidata erinevatele variantidele ja vältida stigmatiseerivaid ning eksitavaid nimetusi, mis võivad tekkida siis, kui variante nimetatakse nende päritolumaa järgi. Näiteks sai variandist B.1.1.7 (esmakordselt tuvastatud Ühendkuningriigis) nimeks Alfa, B.1.351 (esmakordselt tuvastatud Lõuna-Aafrikas) nimeks Beeta, ja nii edasi.
Nime andmise põhimõtted:
- Lihtsus ja hääldatavus: Nimed peavad oleid lihtsad ja hõlpsasti hääldatavad, et tagada nende laialdane kasutus.
- Mitte-stigmatiseeriv: Nimed ei tohi seostada viiruse variante teatud riikide või rahvastikega, et vältida stigma ja diskrimineerimist.
- Teaduspõhisus: Nimetused peavad kajastama teaduslikke avastusi ja variantide omadusi.
Kokkuvõttes, kuigi teadlased ja spetsialistid võivad kasutada keerukaid teaduslikke nimesid, on WHO kehtestanud lihtsustatud nimetussüsteemi, mis aitab laiemal avalikkusel erinevaid variante paremini mõista ja neist rääkida ilma ebavajaliku hirmu või segaduseta.
