Kuidas inimesed saavad õppida oma sisemisi bioloogilisi rütme ja väliskeskkonna nõudmisi omavahel tasakaalustama?
Ajuuurija Kiti Müller on pühendunud sellele fundamentaalsele tervise ja heaolu küsimusele. Tänapäeva kiire elutempo juures on see teema muutunud pea iga inimese jaoks aktuaalseks, nagu märgib tööheaolu portaal.
Maailma globaliseerumine ja digitaliseerumine on töö olemust põhjalikult muutnud. Pole harvad juhud, kui inimesed peavad hommikul vara või õhtul hilja telekonverentse korraldama, või suhtlevad sotsiaalmeedias südaööni. Müller on veendunud, et paljud inimesed on selliste harjumuste tõttu ärkvel ja töötavad ajal, mis on nende bioloogiliste rütmidega vastuolus.
“Inimeste loomulik uni ja ärkveloleku rütm ei ole tihtipeale kooskõlas välisteguritega, mis võib kaasa tuua terviseriske,” hoiatab Müller.
Teadusuuringud on kinnitanud, et meie keha iga organ sisaldab endas bioloogilisi kellasid. Müller selgitab, et valguse ja pimeduse tsüklitest tulenev uni ja ärkveloleku rütm juhib kui dirigent kõikide organite rütme. Inimesed peaksid oma keha bioloogilist kella mõistma ja seejärel otsima viise, kuidas oma rütme keskkonna omadega sobitada.
Müller rõhutab, et lihtsate nippidega ei ole võimalik tööheaolu tõsta. Inimeste era- ja tööelu tasakaalu saavutamine on tööheaolu seisukohalt kriitilise tähtsusega. Elu on üks terviklik süsteem, kus vastutus lasub igal üksikindiviidil. Inimesed peaksid tundma oma unikaalsust: milline on minu uni, millal olen kõige produktiivsem, kuidas peaksin elama? Sellest lähtuvalt peaks olema võimalik tööandjaga arutada, kuidas tööd korraldada nii, et see toetaks iga meeskonnaliikme vajadusi.
Müller toonitab, et ideaalset lahendust, mis sobiks kõigile töökohtades, on ebarealistlik oodata, kuna inimeste vajadused ja eelistused on äärmiselt erinevad.
Oluline on teadvustada:
Väsinud inimene ei ole suuteline innovatiivselt mõtlema, vaid keskendub ellujäämisele. Teatavad töörutiinid aitavad inimesel lõõgastuda ja tööl rohkem saavutada.
Tööandja ei saa lahendada eraelulisi probleeme
Ajuteadlase karjäär on viinud Müllerit uurima tööheaoluga seotud küsimusi juba peaaegu kolm kümnendit. Ta on kohtunud ja vestelnud tuhandete erinevate ettevõtete ja organisatsioonide töötajatega. “Ma olen näinud, et igas töökohas on inimesi, kes tunnevad ennast hästi, ja neid, kes mingil põhjusel hakkama ei saa.”
Sageli on töövõime languse taga mitte ainult tööalased, vaid ka eraelulised põhjused, millele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Isegi hästi organiseeritud ja oskustele vastava töö korral võib inimese isiklik elu olla nii koormav, et tööl jääb energiat väheseks. “Kui töötaja isiklikus el
us on probleeme, siis võib olla, et tööandja ei saa nende lahendamisele kaasa aidata töötaja heaolu tõstmiseks,” tõdeb Müller.
Avalikkuses kipub valitsema must-valge arutelu: räägitakse kas läbipõlemisest või siis vastupidiselt, üliinimestest, kes tunduvad olevat vastu pidamatud. Müllerile teeb see muret. Ta usub, et enamik inimesi paigutub oma töövõime poolest nende kahe äärmuse vahele ja just nendelt “tavainimestelt”, kes igapäevaelus kenasti toime tulevad, võiks rohkem nippe ja nõuandeid koguda.
Töötunnid ei võrdu alati efektiivsusega
Skandinaavia tööandjad on Mülleri sõnul aru saanud, et inimeste töövõime pole lõputu ja see võib aja jooksul muutuda. Samas kritiseerib ta levinud eksiarvamust, et pidev tööl viibimine on efektiivne. Uuringud näitavad, et üle kümnetunnised tööpäevad võivad kahandada kognitiivseid võimeid.
Väsimus ja pidevad muutused töörütmides pärsivad loovust. Ei ole mõistlik tööpraktikaid muuta lihtsalt muutmise pärast, eriti kui see segab töörütmi. Kiiresti muutuvas maailmas võivad mõned ajakindlad rutiinid pakkuda stabiilsust ja tuge. Müller soovitab hoida kinni heaks töötavatest praktikatest, näiteks lõuna- ja puhkepausidest. Aju vajab regulaarseid puhkepause, ideaalis iga kolme tunni järel, ja neid pause on hea veeta meeldivas seltskonnas koos kolleegidega.
KITI MÜLLERI KOLM TÖÖHEAOLU SUUNDA:
- Terviklik inimene: Nii argielul kui ka vabal ajal on mõju tööheaolule. Inimestel on vaja mõista oma unikaalsust ja õppida, kuidas see mõjutab nende töövõimet.
- Pikaajaline töövõime: Inimesed võivad töötada kauem, kui arvestatakse vanusest tingitud biofüsioloogiliste muutustega, nagu pikenenud taastumisaeg. Tehnoloogia võib siin mängida olulist rolli toetajana.
- Rääkimine ja protsessid: Töökohtades peaks olema rohkem dialoogi tööheaolu teemadel ja arendada tuleks tööheaolu toetavaid protsesse.
