On väga oluline mõista lapse olemust tema erinevatel arenguetappidel. Kui me seda mõistame, siis on suurem tõenäosus, et me ei projekteeri oma ettekujutust lapsele ja ei kohtle teda nagu väikest täiskasvanut või meie endi miniatuurset versiooni. Kui me mõistame, mis lapsega toimub, siis me suhtume temasse kui lapsesse, just nii, nagu see olema peakski, toetades sellega lapse arenemist parimal võimalikul moel ning luues minimaalsel hulgal vastuseisu ja frustratsiooni.
Laste haridusele pühendunud Maria Montessori on väitnud, et lapse areng ei sarnane tammepuu arenguga, mis tasapisi pikemaks kasvab, kuni on saavutanud lõpliku kõrguse. Laps ei arene lineaarselt ja püsivalt ülesminevat joont mööda, vaid läbib mitmed selgelt väljenduvad etapid, mis oluliselt erinevad üksteisest. Selliste etappide ja nende omaduste teadmine on oluline, sest siis me võime nendeks valmistuda ning vältida omalt poolt teadmatusest ja arusaamatustest tulenevat segadusse sattumist ja konflikte.
Raamatus „Maria Montessori — tema elu ja töö” kasutab autor E. M. Standing looduse näidet, et anda meile visuaalne kirjeldus transformatsiooni etappidest. Ta räägib liblikast, kes alustab oma elu, väljudes munast pisikese röövikuna. Röövik hakkab koheselt kasvama ning teatud ajavahemiku jooksul tema teatud tunnusjooned jäävad samaks. Rööviku värv ning see, kuidas ta liigub, jääb muutumatuks, samuti ei muutu ka tema toit ja toitumisviis.
Kuid see kestab vaid teatud aja. Siis, suhteliselt äkki ja ilma ühegi välise põhjuseta — just siis, kui selleks on õige aeg, läbib röövik täieliku muutuse. Ta lõpetab tohutu söömise ja hakkab tegema seda, mida ta kunagi enne pole teinud. Ta loob omale siidist kookoni ning vajub sügavasse unne, mille jooksul leiavad aset järgmised suured muudatused. Selline kookoni kujul olek kestab mõnda aega ning selle jooksul kasv jätkub, kuid seekord täiesti teistsugusel moel. Vanad organid kaovad ja nende asemele tekivad uued. Arenevad tiivad. Siis jõuab kätte lühike ja kriitline aeg selles üleminekuperioodis, mille jooksul kookonist väljub liblikas, kes on koheselt saavutanud täiskasvanu vormid.
Ka laps areneb sarnasel moel, ehkki see ei ole nii selgelt märgatav. Laps ei ole täiskasvanu minikoopia, vaid isik, kellel on oma selge individuaalsus, mis erineb iga arenguetapi puhul, kuni ta on saanud täiskasvanuks. Nii nagu liblikas läbib ka laps perioodid, kus toimub vaid vormiline kasv, mis vaheldub perioodidega, mil toimub transformatsioon ühest vormist teise. Veelgi enam, see laps, kes on alustanud uut etappi, on sedavõrd erinev sellest lapsest, kes ta oli eelnevas etapis, et Montessori nägi seda kui lapse sündide seeriat, mille puhul üks identiteet sureb, andes võimaluse uue identiteedi sünniks.
Esimene arenguetapp, 0—6 aastat. Imav meel.
Lapse arengu esimest etappi võib nimetada „imav meel”. Alguses on tegemist teadvustamata imava meelega, mis pidevalt võtab vastu mõjutusi välisest keskkonnast, ilma sellest teadlik olemata või seda soovimata. Väikelaps ei ole teadlik sellest, mida ta teeb või õpib, sest ta ei ole veel saavutanud „mina”-teadvust, mis on ka põhjuseks, miks me ei mäleta peaaegu mitte midagi oma varastest eluaastatest.
Imav meel omab n-ö sisseehitatud intelligentsust. See lubab lapsel kogu oma olemusega imada ümbruskonnast kergelt kõike, nagu käsn imab vett. Mõelgem vaid sellele, kuidas väike laps õpib rääkima, olles lihtsalt mingis keelekeskkonnas. Ja mõelgem, kui raske on meil hiljem uut keelt õppida, kui palju tahtejõudu ja pingutust see nõuab — põhjuseks on just see, et me oleme sellise (imava) meele juba ammu seljataha jätnud.
Veel üks võimalus kirjeldada, kuidas imav meel töötab, on järgnev. Kujutleme, et me tahame joonistada inimest. Selle tegemine võtab aega ja kui me soovime joonistada kümmet inimest, siis see nõuab ka suuremat pingutust. Siiski, me võime joonistamise asemel pildistada inimest. Kümne või lausa tuhande inimese pildistamine (ühele fotole) ei ole suurem ega aeganõudvam pingutus kui ühe inimese pildistamine, sest kogu selle mehhanism toimib momentaanselt. Just nii toimib imav meel — sest ta salvestab kõike pingutuseta.
Teadvustamatust teadvustatuks
Elu alguses tajub laps oma ümbruskonda teadvustamatult ja just sellest materjalist ehitab ta hiljem üles oma teadliku elu. See on keerukas protsess. Paljud inimesed arvavad, et väikelaps tegeleb põhiliselt söömise ja magamisega, aga Montessori annab meile radikaalselt teise pildi, kus laps alguses tajub ja salvestab maailma teadvustamatult ning siis liigub järk-järgult teadvustatud maailmatajumise poole. Kuidas see toimub? See toimub läbi armastuse ja lõbu. Kui laps hakkab liikuma — roomama ja käima — on tema imav meel alateadvuslikult salvestanud juba palju maailma kohta. Nüüd hakkab see saama teadvustatuks. Kui me vaatame ühe- või kaheaastast last, siis me näeme, et ta kogu aeg puudutab ja teeb midagi kätega. See tähendab, et ta toob teadvusesse seda, mida tema alateadlik meel on eelnevalt omandanud. Oma ümbruskonna objektidega tegelemisel saadud kogemuste kaudu — mis on peidetud mängimise taha — käib ta läbi kujundid, mida ta on omandanud alateadlikult. Sellise mängulise tööga saab ta teadlikuks ja ehitab ennast üles. Ta areneb oma käte kaudu, mida ta kasutab instrumentidena oma meele arendamisel.
Imava meele periood, mis kestab sünnist kuni u kuueaastaseks saamiseni on ajendatud peamiselt lapse enesejuhtimise saavutamisest. Pea kogu lapse energia on suunatud nende oskuste arendamisele, mis on vajalikud iseseisvalt tegutsemiseks.
Teine arenguetapp, vanuses 6—12 aastat
Võrreldes esimese etapiga, on teine etapp väga stabiilne selles mõttes, et areng toimub pikka aega sama joont mööda, omades sarnaseid meele ja psühholoogilisi tunnusjooni. Sel perioodil on lapse keha ja meel tavaliselt tugevamad ja vastupidavamad ning laps on palju rahulikum. Kui seda õigesti teha, siis on laps võimeline tegema suures koguses mõttetööd ja salvestama palju teadmisi maailmast.
Üleminek sellesse perioodi on tähistatud teatud füüsiliste ja vaimsete muutustega. Ümarad vormid kaovad ning laps muutub peenemaks ja kondisemaks, piimahambad vahetuvad jäävhammaste vastu. Iseloom muutub tugevamaks ja eneseteadlikumaks. Sotsiaalselt hakkab laps otsima rohkem sõprust oma eakaaslastega ja sageli eelistab ta teha asju grupis mitte aga üksi. Kõik see jätab mulje nagu laps teadlikult võõrutaks ennast kodust ja vanemate domineerimisest. Mentaalselt ja moraalselt tema arutlemisoskus tugevneb oluliselt ja last hakkavad huvitama küsimused õiglane-ebaõiglane, õige-vale, mis viitab esilekerkivale südametunnistusele.
Kolmas etapp, noorukiiga, 12—18 aastat
Kolmas ehk noorukiea etapp toob endaga kaasa mitmed füüsilised ja mentaalsed transformatsioonid. Algav puberteet annab märku lapsepõlve lõppemisest ja loodus teeb selle väga tugevate füüsiliste märkide kujul selgeks. Psühholoogilisel tasandil esineb selles etapis tunduvalt rohkem kahtlusi, segadust ja tugevaid emotsioone, kuid samas ka tekib kalduvus loova töö suunas. Selles etapis on tunda suurt vajadust enesekindluse järele. Millal iganes lapse teine etapp väljendub ekstraverdina, siis noorukiiga kaldub olema rohkem introvertne. Selline nooruk muutub väga tundeliseks kõige suhtes, mis on seotud tema sotsiaalse eluga, aga eriti mistahes kriitika suhtes. Selline laps on väga kerge ette kujutama, et teda naeruvääristatakse ja ta soovib saada sama hästi hakkama kui teised ja samuti soovib ta, et temasse suhtutakse lugupidavalt. Ta saab väga teadlikuks sotsiaalse staatuse erinevustest ja hakkab tähelepanu pöörama riietusele, taskurahale ja see, kuidas ta välja paistab, omab lapse jaoks suurt tähtsust, ehkki need asjad ei olnud eelneval etapil sugugi nii olulised. Võrreldes lihtsama ja robustsema lapsega eelnevast etapist, on nooruk Standing’u sõnade järgi justkui krabi, kes on just endalt heitnud tugeva kesta, kuid kelle uus kest on veel pehme ja väga tundlik.
Just selles etapis luuakse sotsiaalne inimene, kuid see loomise protsess ei ole lõpule jõudnud, vaid kestab kogu etapi jooksul. Selles etapis tekkinud sotsiaalse kohandumise nõrkused hakkavad ennast välja näitama negatiivsete käitumismustritena. Seega sotsiaalne areng on nooruki hariduse juures tunduvalt olulisem kui eksamite edukas sooritamine.
Suurem pilt on vajalik orienteerumiseks
Teadmine nendest arenguetappidest aitab meil toime tulla muutuvate vajaduste väljakutsetega, mis puudutab iga lapse arengut. Kuna laps on igal eluetapil peaaegu täiesti teine olend, siis ei piisa meile ühest lapse õpetamise ja juhendamise põhimõtete kogumist, mis töötaks hästi kõikide erinevate etappide puhul. Me ei saa loota, et meetodid, mida me edukalt kasutasime esimese etapi puhul, töötavad muutumatul kujul sama edukalt ka teise ja kolmanda etapi puhul. Tegelikult lapse harimise ja juhendamise meetodid, mis toimivad hästi teise etapi puhul, erinevad esimese etapi meetoditest sama palju, kui teise etapi lapse mentaalsed ja sotsiaalsed omadused erinevad esimese etapi vastavatest omadustest. Ja sama puudutab ka kolmandat etappi. Just see teeb lapsevanemaks olemise ja õpetamise nii põnevaks. Me peame olema pidevas muutumises, et kohaneda erinevate vajadustega, mis lapsel tekivad igal erineval arenguastmel.
Autor: Margrethe Josefsen
Viide: E. M. Standing „Maria Montessori — tema elu ja töö“
