Meie isiklikku reaalsust loovad eelkõige valikud, mida me teeme. Loomulikult ka Saatus, millega me sünnime ning sellest lähtuvad õppetunnid ja kogemused, millega on vaja kokku puutuda, et inimesena, isiksusena ja hingena edasi areneda. Ääretult tähtis on õppida kuulama ja ära tundma oma sisetunnet, intuitsiooni – seda sisemist tarkust, mis võimaldab meil õppida tegema kõrgemaid valikuid, mis toetab meie kulgemist ja kooskõla oma Hingeteega ning mis aitab meil elada kooskõlas universumi rütmidega. Kuid meil on vaja ka mõista, et maailmas tegutsevad mitmesugused jõud, mis toimivad meie sisemisest taotlusest sõltumatult ning mis samamoodi meie kogemust sisemisest reaalsusest mõjutada püüavad. Igaühe Hingetee ja Saatus on erinevad. Oma hinge eesmärkide teostumiseni viib meil palju erinevaid teid. Ükski pole parem ega halvem kui teised. Need on lihtsalt erinevad teed. Ja erinevad võimalused. Oluline on kohale jõuda.
Minu teekond on eriline ja ainulaadne ning erineb sinu omast täielikult. Meil võib olla sarnaseid olukordi, sarnaseid käitumis- või mõtlemismustreid… Isegi eesmärk võib olla sarnane… Kuid ma ei saa oma valikutes ja oma Hingeteed käies jäljendada üksühele sind… samuti nagu sina mindki. Elus on olnud mitmeid olukordi, nii tööalaselt kui isiklikus elus, kus mulle on öeldud, et mõtlen liiga suurelt, liiga raamist väljas, liiga erinevalt…. Jah, sest mul on oma Tee ja sinul enda oma. Nii lihtne ju ongi! Minu eesmärk ei ole kunagi olnud vastanduda, vaid lihtsalt oma Hingeteed käia, nagu meil kõigil… Vaid selle vahega, et mõned inimesed tunnevad ära, milline on nende tee…. ja teised lihtsalt käivad, sest tee on tee ja käia ju tuleb. Siin on tegelikult väga suur vahe.
Mida rohkem olen oma Hingeteed käinud, seda enam erinen siin maisel tasandil teistest inimestest, sest ei ole vajadust meeldida kõigile ehk aastate jooksul on ära langenud probleem, et mida teised muidu arvavad….. see tähendab ka, et “kodurahu huvides” ei pea kõike alla neelama, näiliselt viisakas olema jne. Suuremad muutused minu teekonnal algasid kusagil 16 aastat tagasi, kui mõistsin, et kõige elava sisim olemus on algselt jumalik, seega ei erine mitte ühegi olendi teadvus oma puhtaimas algolekus Allika kõikehõlmavast ja kõikjalviibivast teadvusest. Ometi olen saanud ( ja saab igaüks) toetuda vaid enda hingesügavustest esilekerkivatele äratundmistele ja läbimurdekogemustele, sest üksnes isiklik kogemus aitab mõista, taibata ja teadvustada. Seega ei saa väita, et minu kogemused on paremad või minu tõde on õigem. Nagu ei saa väita ka vastupidist.
Ääretult oluline läbimurdekoht on olnud siis, kui taipasin, mida tähendab siin ja praegu elamine, kohalolu… Siia juurde käib oskus elada siin ja praegu õnnelikuna. Vaatamata sellele, milliseid jamasid või läbielamisi on minevikus olnud, kui raske on lapsepõlv olnud, kui vähe on minuga arvestatud, kuidas on manipuleeritud või ära kasutatud…. Seda loeteleu võib jätkata lõpmatult…. Jah, kõik see on teinud vähem või rohkem haiget, põhjustanud kannatusi, läbielamisi. Tõsi. Kuid milleks tekitada endale ise kestvaid kannatusi? Kui mul on olemas tänane päev! Selline tänane päev, kus otsustan ise kuidas käitun, millistele provokatsioonidele allun ning kus rõõmsalt lehvitan ja oma teed lähen… Olles hetkes, siin ja praegu, on minuga kaasas kogu mu elu, kogu minevik, see on teadmisena ja kogemusena. Samuti on praeguses hetkes teadmine homsest ja veel kaugemast…. Kuid kohalolu siin ja praegu on ikkagi kõigest HETK. Mida ma just sellel ajahetkel mõtlen? Kuidas ennast tunnen? Milline on üldine meeleseisund? Millised aistinguid tajun sel hetkel oma kehas? Jne. Kas ma taipan ja teadvustan seda hetke? Kas naudin seda? Kas tunnen selles sekundi murdosas ära miljonid inspiratsiooniseemned, võimalused ja potentsiaali? Hakates neid hetki ära tundma ja tabama, lakkavad kestvad üleelamised ning tekivad võimalused, tekib rahu ja rõõm…. Hakates hetki märkama ja väärtustama, mõistsin, et oluline on väärtustada elu, mis on meile antud. Elu, millest on nii palju õppida, kogeda, taibata, perspektiivikaid järeldusi teha… Väärtustada oma elust iga tundi, päeva ja minutit – nii neid mis on juba olnud, neid mis on ja neid mis lõpmatu potentsiaalina veel ees ootavad. Sellise mõtteviisiga olen toetanud ka paljusid teisi inimesi enda ümber. Loomulikult ainult neid, kes resoneeruvad sellise mõtteviisiga.
Püsiv õnnekogemus saab alguse sellest, kui taipame oma sündimise (elu) eesmärki. See tähendab, et esmalt on vaja taibata oma maise teekonna sihti ning mõista, mille nimel areng toimub (absoluutselt kõike ju nagunii ei saa ja pole ka vajalik). Kui seda mõistame, on ka kõige raskemad olukorrad kergesti ümberhinnatavad. Minu arvates on elueesmärgi mõistmine üsna lihtne, sest üleüldine eesmärk on kõigil sama – avastada ning tunda ära endas peituv kõrgeim potentsiaal ning selles potentsiaalis sisalduvat hingevalgust (ressurssi) teistega jagada. Mida see sinu jaoks täpsemalt tähendab, on su eneseavastamise teekond. Nii palju kui on inimesi, on erinevaid võimalusi sihile jõudmiseks. Nii elu kui ka maailma teeb huvitavaks ja põnevaks see, et igaühele on antud vaba tahe ning kordumatu ja ainulaadne individuaalsus. See puudutab eelkõige täiskasvanud selge mõistuse ja mõtlemisega inimesi, kes on väljunud ohvrirollist ja energeetikast (ehk siis väärtustavad iga hetke, mis on antud). Kui tunne vabast tahtest tuhmuma on hakanud, siis olen võtnud taas vastutuse enda kätte, küsides iseendalt: Mida ma saan teha kohe praegu selleks, et täita oma elu rõõmu ja inspiratsiooniga? Mis aitab mul praegu kõige tõhusamalt saada ühendust oma Kõrgema Minaga, oma tegeliku olemusega? Haaran esimesest välgatusest, mis pähe tuleb. Ja see mis tuleb, ei pruugi olla majanduslikult tõhus või ajakasutuse mõttes ratsionaalne… Kuid see aitab ennast alati taastada ning keskmesse tagasi jõuda. Leides neile küsimustele vastused, olen vajalikuks pidanud sellest tulenevalt ka konkreetseid samme astuda, sealjuures võtnud vastu otsuseid, mis on ebamugavad, aga pikemas perspektiivis on aidanud takistusi kõrvaldada. Nagu näiteks eriarvamuse väljendamine.
Olles käitunud paljudele inimestele meelepäraselt ja mugavalt (arvestades nende arvamuse ja vajadustega) oli algul ikka üsna raske iseendale kindlaks jääda või üleüldse suud lahti teha… Mäletan kümneaastataguseid aegu, kui selles asjas esimesi argu katseid tegin… Kui vaikimisi enam ei nõustunud ja hakkasin end vähehaaval väljendama, siis mitmed inimesed ütlesid, et ma olen ülbeks läinud. See algul jahmatas ikka korralikult – kui sust teerulliga üle sõidetakse ja sa vait oled, siis sõitja pole ülbe, aga kui sa välja ütled, et mulle ei meeldi teerulli alla jääda, siis oled kohe ülbe! Samas ajas naerma ka. Situatsioonikoomika. Samasse ajaperioodi jääb elujärk kui õppisin, oli õppemaksu vaja maksta, lapsed olid väikesed ja käisid muusikakoolis (mis oli tasuline) ning et sellest maisest olukorrast kuidagi välja vingerdada, siis otsustasin töökoormust suurendada ja lisaks põhitööle esmaspäevast reedeni, asusin teises kohas tööle õhtutundidel ja kolmandas kohas nädalavahetustel. Sellise intensiivsusega töötasin 8 kuud. Teadsin, et praegune hetk on selline ja see läheb mööda…Nii oli algusest peale otsustatud. Mu elus on olnud rohkem või vähem inimesi, kes ennast ise mulle külla armastavad kutsuda. Nii ka sel perioodil. Vabu päevi ju eriti üle ei jäänud, iga pooleteise või kahe kuu tagant 1-2 päeva. Kui küsimuse peale, et mida nädalavahetusel teen, vastasin, et olen koolis või tööl, oli lihtne. Kui see ainuke vaba päev juhtus olema ja vastasin, et puhkan, siis arvas mõni hea tuttav, et ta tuleb minu juurde. Külla. Sest tal on vaba nädalavahetus ja tahaks maale. Tore! Ei küsitud, kas mulle sobib kui tullakse? Või millest on tingitud olukord, et mul kunagi aega ei ole? … Lihtsalt – me tuleme, sest tahame maale! Algul lasingi tulla. Sest olin ikka nii kõvasti selle mõju all, et KÕIGIL peab hea olema (peale mu enda 
Õnneks väsimus kasvas ja sellega seoses ka ülbus Peale ühte järgmist küllapressimise soovist teada saamist vastasin täiesti tuimalt: “Parem ära tule. Kahjuks ma ei taha praegu näha sind ega kedagi teist. Ma ei ole valmis kedagi vastu võtma ega võõrustama, kellegi teise igapäevaelust ja muredest lugusid kuulama, ma ei jõua suhelda.. Ma tahan üksi olla. Vaikida. Oma mõtteid mõelda. Magada….” Kuigi ma ei valanud viha välja, vaid andsin teada, kuidas minu olukord hetkel on ning millised on minu vajadused, siis ometi solvuti ja lõpetati minuga suhtlemine. Sellel hetkel mõistsin, et igaühel on võime luua ja oma elu juhtida, mis suunas ta soovib. Kui võtan vastu otsuse midagi muuta, hakkavad asjad liikuma. See nõuab julgust ega ole alati kerge. Ka mulle tundus enne selle otsuse tegemist, et hirmus on purustada teise inimese illusioone, näha seda valu, mis kaasneb, kui ma osutun kellekski, ses solvab oma valikuga teise isiku eksistentsi põhimõtteid. Soovisin olla hea inimene. Kuid õnneks märkasin endalt küsida, kas hea inimene peab toitma teiste illusioone ning ohverdama oma sisemist väge, et teised saaksid oma mugavusemudas segamatult edasi magada? Sellega takistasin nii iseennast kui ka teist oma teekonnal edasi liikuda. Et olen siis ülbe. Tegelikult selline ülbus mulle meeldib. See on hakanud meeldima sedamööda, kui olen hakanud oma arvamuse ja vajaduse väljendamist nautima. Ka siin on lahe situatsioonikoomika. Vahel inimesed tekitavad sellest endale probleemi, kui teised inimesed käituvad või arvavad teisiti, kui nad ei ela ega ole nagu mina tahan…. Ma ei taha ju ka elada ja olla nagu keegi teine tahab. Solvumiseks pole põhjust! Nii äge on olla erinev. See just ongi võluv ja kaasahaarav.
Eneseväljendamise tee on olnud põnev ja õpetlik siiani. Selle vahega, et enam ei tunne ma ennast süüdi, kui arvan, otsustan või käitun teisiti. See on minu sünniõigus (nagu igaühel). Jah, ja ikka võib tulla ette, et minu valikud teevad kellegi elu keerulisemaks või mu sõna riivab kedagi. Näen ja tunnen need olukorrad ära. Küsin endalt, kas mu eesmärk oli sihilikult teisele kannatusi valmistada? Ei. Kui kannatuste soovimine ja põhjustamine kellegi jaoks oleks mu sihipärane ja taotluslik tegevus, siis vastutan 100% . Kui tahtsin end vaid väljendada parimate soovide ja kavatsuste juures ja keegi (oma hingehaavade tõttu mida ta pole tervendanud) võttis vaevaks solvuda või vihastuda, siis need on tema tunded, mille tagajärgede ja mõjuga peab inimene õppima toime tulema (meie kõik, kui oleme sarnases olukorras). Olen õppinud ja kogenud seda, et ükskõik, kuidas ennast ka mingitest ahelatest vabastada, on oluline sisemine teadlikkus ja taipamine, sellest tulenev mõistmine ning ka kaastundlikkus. Ja mõnikord ajalugu kordub pisut uues kuues. See on märk, et olen ise lõdvaks lasknud
Pean oluliseks teha vahet tahtmistel ja hingeigatsustel. Tahtmised on seotud hirmuga, kontrollimisvajadusega, võistlemisvajadusega, sooviga olla teistest parem, targem jne.Või ka sooviga olla ohvrirollis ja kaevelda oma raske ning ebaõiglase elu üle. Tõelised hingeigatsused on need, millega tegelemine inspireerib, ülendab, lööb hinge helisema ning rikastab ka ümbritsevat maailma (mitte ainult iseennast või tööandjat). Hingeteest juhindudes ei ole vajadust kellelegi midagi tõestada ega võistelda. See on elamise rõõm, mis ei teki välistest oludest, vaid sisemisest ühendatusest oma Kõrgema Mina ja tegeliku olemusega, algallikaga. Olles SELLISES olemise-elamise-tegutsemise seisundis, tõmbame endaga kaasa paljusid teisi inimesi, kes samas energialaines resoneerudes helisema hakkavad.
Hingeigatsustest juhindudes ja Hingeteed käies saame hakata üksteisega suhtlema hingetasandil. Hingedevaheline dialoog saab välja areneda juhul kui mõlemad asjaosalised on samal vaimsel tasandil. Kuid usun, et iga inimene suudab oma elust esile tuua ühe või mitu hetke, kus keegi puudutab su hinge. Sa lihtsalt tunned seda puudutust erinevatel tasanditel. Sellisted hetki saab süvendada, arendada, laiendada. See on üks paljudest võimalustest oma TEADLIKKUSE arendamiseks ning suuremas plaanis mõtlemist.
Olen tänulik kõikidele inimestele, kes on oma vaimuvalgust mu ellu kiiranud ja selgust mu ellu toonud. Olgu siis sõna, teo või olemasoluga. Samuti olen tänulik neile paljudele inimestele, kelle ellu olen mina valgust toonud, ning keda see valgus on ispireerinud edasi liikuma.
Kui see artikkel oli sinu jaoks huvitav ja inspireeriv või leiad, et see võib kellelegi veel kasulik olla… siis palun levita seda oma võrgustikes!
Rõõmsate kohtumisteni!
