“Eestis on koduvägivald kahtlemata väga suur probleem ja me oleme võrreldes arenenud Euroopa riikidega kindlasti halvemas seisus, selles osas ei ole me teistele järgi jõudnud,” ütles MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus tegevjuht Pille Tsopp-Pagan, kommenteerides Eesti kahetsusväärset esikohta suurima koduvägivalla probleemidega Euroopa riikide seas.
Hiljuti avaldatud Euroopa Liidu põhiõiguste ameti (FRA) uuringu kohaselt esineb Eestis perevägivalda rohkem, kui teistes liikmesriikides – mitme näitaja (perevägivald, vägivalla tõttu depressiooni kannatavate inimeste hulk) järgi on Eesti suisa tabeli tipus.
Selle murettekitava tendentsi põhjuseks võib Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise tugiliini nõustaja Tõnis Palgi arvates pidada levinud hoiakut, et vägivallaga probleemide lahendamine on vastuvõetav ja isegi ootuspärane. Vägivalla toimepanekut soodustavaks teguriks on tema sõnul ka alkoholi kuritarvitamine.
“Et oleme päris number üks, seda teadmist meil ei olnud. Samas on meie jaoks kõrge koht ootuspärane, eriti arvestades infot, et naised kogevad enim vägivalda just lähisuhetes. Vägivald on kahjuks veel Eesti ühiskonnas sage probleem ning selle vähendamine võtab pikalt aega,” tõdes Palgi.
Küsitluses vastanutest ütles 45%, et nad ei pidanud toimunut piisavalt tõsiseks ning 37%, et nad lahendasid olukorra ise ning see näitab Tõnis Palgi hinnangul, Eestis on vaja veel teha teavitustööd, et vägivallast politseisse teavitamine on normaalne tegevus, mis aitab ennetada tulevasi vägivallaintsidente.
“Eestlaste usaldus politsei suhtes on kõrge, kuid kahjuks pöördutakse politseisse tihti alles siis, kui olukord on väga raskete tagajärgedega. Eriti lähisuhtevägivalla puhul on oluline abi otsida võimalikult vara – pöörduda politsei või ohvriabi poole, sest ajas muutub vägivald rängemaks ja sagedasemaks ning võib lõppeda ka surmaga.”
Võrgustiku “Euroopa naised vägivalla vastu” asepresident ja MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus tegevjuht Pille Tsopp-Pagan on veendunud, et Eestis on koduvägivalla osas olukord äärmiselt murettekitav ning võrreldes arenenumate riikidega oleme me koduvägivalla põhjustega võitlemisel olulisel määral rongist maha jäänud.
“Eestis on koduvägivald kahtlemata väga suur probleem ja me oleme võrreldes arenenud Euroopa riikidega kindlasti halvemas seisus, sest meil on ka ühiskondlik suhtumine juba nii erinev, selles osas ei ole me teistele järgi jõudnud,” ütles Pagan, kelle sõnul pole olukord siiski päris lootusetu, ent eeldab aeganõudvat arengut kogu ühiskonnas.
Võtmetähtsusega on ennetustöö
Tõnis Palgi hinnangul on vägivalla ennetamise juures võtmetähtsusega ennetustöö. “Meil on vaja teha rohkem tööd juba lastega, et nad õpiksid vägivallavabalt käituma, kuid ka igal täiskasvanul on võimalik oma käitumist ja hoiakuid muuta. Nendele, kes soovivad ennast muuta, tuleb pakkuda ajakohast tuge ja teenuseid.”
“Muutused on võimalikud, aga see eeldab seda, et kõik ühiskonna liikmed peavad mõtlema kohe homme teistmoodi ja võtma vastutusele vägivallatseja, mitte rääkima ohvrist, kui kellestki, kes on kogemata kombel, ei tea, kust hallist kohast selle ohvri staatuse saanud. Vaja on tegelikult ühiskonna mõttemõtteviisi muutust,” märkis Pille Tsopp-Pagan.
Suhtumise muutumine ja muutmine toimub päriselus paraku väga aeglaselt ning üheks lahenduseks vägivalla vähendamiseks tulevikus võiks olla pädevate sotsiaalsete oskuste andmine lastele juba haridustee alguses.
“Tugikeskused on väga pikalt rääkinud, et koolides tuleks lastele hakata õpetama sotsiaalseid oskuseid alates esimesest klassist. Kui me suudame lapsed õpetada aru saama, kuidas sotsiaalselt õigesti suhelda või kuidas sotsiaalselt empaatiliselt suhelda siis, siis meil on lootus, et järgmine põlvkond, kes üles kasvab, võtab seda hoopis teisiti.”
Kõnealusest uuringust selgus ka see, et sajast ohvrist teatab vägivallast politseisse ainult 13. Pagan usub, et siinkohal on põhjuseks asjaolu, et ohvrid ei usalda läbi elatu tõttu tihtilugu kedagi, kaasa arvatud politseid.
“Nad ei usalda politseinikke ja nad ei usalda ka tegelikult ennast. Kui mõelda, mida meile tulev vägivalla ohver mõtleb, siis enne meie juurde tulema hakkamist ta tegelikult ei arva, et keegi teine peale tema enda on süüdi selles, mis temaga juhtus.”
“Selles mõttes on ohvri enese initsiatiiv väga hea. Aga et me võiksime jõuda sinnamaani, et ka need, kes kõrval on ja kas midagi tähele panevad, võiksid teatada või, või kas või rääkida ohvriga ja aidata tal toimunust teada,” ütles Pagan, kelle sõnul pelgavad ohvrid tihti ka seda, et nende juhtum pole politsei tülitamist väärt.
Ohver ei tunne tihti vägivalda ära
“Kui me igapäevaselt inimestega kokku puutume, siis me saame ju aru, et paljudes peredes on see vägivald olemas ja ikkagi iga teine inimene kogeb seda, sest inimesed ei tunne ära, mis on vägivald, sest nad peavad seda normaalsuseks,” sõnas MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus projektijuht Margo Orupõld.
“Meil just hiljuti oli üks noor naine kolme lapsega varjupaigas majutusel ja ma kuulasin, kui ta politseis juhtunust rääkis: “Midagi nagu eriti juhtunudki, et ega ta ei olegi väga vägivaldne, aga selles olukorras ta siis paar korda tonksas jalaga mind”,” oli Orupõld hämmingus.
“Ja niimoodi me räägime, me peame seda normaalseks ja ta ütleb, et see inimene ei ole vägivaldne, kuigi see inimene tonksab hommikuti jalaga naist. Ihukarvad tõusevad püsti! Aga see on nende jaoks normaalsus, see ei ole vägivald. Inimene tunneb vägivalla ära siis, kui tal on sinine silm, välja löödud hambad või mingid murtud luud – vot seda peetakse vägivallaks,” tõdes Orupõld, kelle sõnul on vägivallatsejad ja ohvrid tihti paraku pärit keskkonnast, kus vägivalda peetakse normaalseks.
“Eestlased on ju väga vagurad ja vaiksed olnud kogu aeg, me tuleme sealt Nõukogude ajast, kus jumala eest mitte midagi tohi kellelegi rääkida, mis on ikka kodus, on kodus – selline “vaikiv ajastu”,” selgitas ta.
“Ja sealt tulevad ju tänase põlvkonna vanemad ja sugulased, kes ütlevadki, et seda asja ei tohi rääkida. Ja väga paljudel tänastel abivajajatel, kes meie poole pöörduvad, ongi seesama probleem, et nad ei saa emaga rääkida, sest ema ütleb, et “noh, oli sul siis nüüd tarvis politseisse minna”, sest need protsessid kõik, mis järgi hakkavad tulema, on keerulised ja vanemad ei mõista seda.”
“Me oleme ju Eestis tegelikult juba üle 15 aasta sellega tegelenud ja tegelikult on ühest küljest võttes väga hea, et me oleme selle tabeli “tipus”, sest see näitab, et meil on ühiskond, kus me julgeme rääkida: julgeme sellega välja tulla, et meil ongi näitajad kõrged,” ütles Margo Orupõld.
Riiki juhtivad mehed ja naised peaksid Orupõllu arvates sel teemal senisest rohkem sõna võtma ja seeläbi ka teistele eeskuju näitama.
“On arusaadav, et ükski asi ei muutu ühe või kahe aastaga, aga oleks vaja, et just otsustajad ja esimesed inimesed annaksid julge signaali – jah see on probleem ja me tegeleme sellega.”
Alliaks. Pealinn
