Suhe ei kaota kirge seetõttu, et inimesed ei armastaks enam üksteist. Kirg ei kao nagu tuli, millele keegi vett valas. See hääbub tasapisi samamoodi nagu küünlaleek, mida keegi pole ammu märganud. Pikk kooselu toob endaga mugavuse, rutiini, etteaimatavuse ja harjumuspärased rollid, mis kõik on iseenesest head, kuid mis võivad järk-järgult varjutada suhte esmase sära. Kirg ei sure ära, see lihtsalt vajab teistsugust hoolt kui suhte alguses. Alguses kasvab kõik iseenesest, kuid aastate möödudes vajab kirg teadlikku loomist, soojust ja tähelepanu. Seda saab alati taastada, kui mõlemad partnerid seda päriselt soovivad.
Kire kadumine ei ole märk suhte lõpust. See on märk sellest, et suhe on jõudnud uude faasi. Algusaastate intensiivne kirg võib aja jooksul muutuda sügavamaks, kuid vähem särtsakaks. Lähestikune elu, igapäevased kohustused, töökoormus ja stress võivad panna partnerid unustama mängulisuse, spontaansuse ja füüsilise läheduse, mis kunagi tundusid iseenesestmõistetavad. Ühel hetkel ei märkagi, et kallistused on lühemad, suudlused kiired, öökapil lamavad telefonid võtavad ruumi intiimsuselt ja vestlus muutub praktiliseks, mitte sensuaalseks. Kõik see on normaalne – seni, kuni seda ei võeta lõpliku seisundina.
Kire taastamine algab ausast pilgust suhtele ja enda sees toimuvale. Enne kui midagi muuta, tuleb mõista, mis tegelikult kirge lämmatab. Sageli pole põhjuseks mitte partner, vaid suhe, mis on jäänud harjumuspäraseks. Rutiin võib olla turvaline, kuid kirele võib see saada mürgiseks, kui seda ei tasakaalustata teadliku lähedusega. Teine kirge tappev tegur on emotsionaalne distants. Kui partnerid ei räägi enam oma tunnetest, vajadustest või unistustest, tekib nende vahele nähtamatu vahe. Kirg vajab aga avatud ruumi ja ausaid emotsioone.
Kire taastamine ei ole keeruline, kui inimesed mõistavad, et seda ei looda sõnadega, vaid kohaloluga. Kõige olulisem samm on hakata üksteist uuesti märkama. Mitte kui kaaslast, kellega igapäevast elu jagada, vaid kui inimest, kelle hing vajab tähelepanu. Kui suhe on kestnud aastaid, kipub partner justkui nähtamatuks muutuma – kõik tundub tuttav. Aga inimene ise muutub ja kasvab pidevalt. Kui partnerit vaadata uue pilguga, mitte mineviku harjumuste kaudu, hakkab suhe ärkama hoopis teisel tasandil.
Kire taastamisel on oluline teadlik lähedus. Lähedus ei ole ainult füüsiline, see on ka emotsionaalne ja mentaalne kokkupuude. Kui partnerid võtavad aega, et rääkida päriselt sellest, mis nende sees toimub, hakkavad nende energiad uuesti kokku sulama. Ausus ja haavatavus on kire alustalad. Tuleb osata jagada mitte ainult rõõme, vaid ka hirme, igatsusi ja rahulolematust. Kui partner tunneb, et teda mõistetakse ja nähakse, süttib temas taas soov lähedust luua.
Kirg vajab ka ruumi mängulisusele. Mängulisus ei ole lapsik, vaid eluline. Suhtes, kus on ainult kohustused, süttib harva intensiivne iha. Mängulisus toob suhtesse kergust, spontaansust ja elurõõmu. See võib olla väike naljahetk, ootamatu kompliment, spontaanne õhtusöök või tulevikuplaanide arutamine voodis lamades. Inimesed alahindavad neid hetki, kuid tegelikult taastavad need energiat, mis paneb südame kiiremini lööma.
Füüsiline lähedus on kire tuum. Kuid seda ei saa sundida ega kiirustada. See algab puudutusest, mis ei ole praktiline, vaid ühendust loov. Lihtsad asjad nagu käest kinni hoidmine, kõrvuti istumine, paar minutit mõnusat kallistamist või kaelale pandud pehme suudlus loovad kehas tunde, et inimene on hoitud. Kui puudutused muutuvad igapäevaselt õrnemaks ja teadlikumaks, tekib füüsiline iha loomulikult. Kirg ei tule tagasi ühe žestiga, kuid see hakkab tasapisi kasvama, kui suhe saab rohkem soojust.
Kirg vajab ka ruumi eraldi olemiseks. Paljud paarid arvavad, et kire taastamine tähendab kogu aeg koos olemist. Tegelikult vajab kirg hapnikku. Kui mõlemal partneril on oma hobi, oma maailm ja oma aeg, tekib suhtesse loomulik värskus. Kui inimene teeb midagi, mis paneb tema silmad särama, toob ta selle sära ka suhtesse kaasa. Kaks inimest ei pea alati sulanduma ühte rolli. Mõnikord taastub kirg siis, kui partneri juurde tullakse tagasi oma individuaalsest ruumist, mitte ühest pidevast jagatud rutiinist.
Kire taastamiseks on oluline ka teadlik kohtinguaeg. Mitte lihtsalt koos poes käimine või televiisori vaatamine, vaid päriselt kavandatud kohting, mis loob teistsuguse atmosfääri. See võib olla midagi lihtsat – jalutuskäik, küünlavalgus, kodune õhtusöök, mis on tehtud natuke rohkemate detailidega kui tavaliselt. Intiimsust ei loo koht, vaid energia kahe inimese vahel. Kui mõlemad annavad natuke rohkem tähelepanu ja kohalolu, kasvab ka kirg.
Kõige olulisem on aga valmisolek näha partnerit uuesti. Mitte läbi harjumuste ega mineviku mustrite, vaid läbi selle, kes ta praegu on. Suhetes, mis on kestnud aastaid, on lihtne võtta üksteist iseenesestmõistetavalt. Kuid kirg tuleb tagasi siis, kui partnerit koheldakse taas nagu inimest, kelle võitmiseks tasus pingutada. Kui teda vaadatakse silmadega, mis ei mäleta ainult minevikku, vaid märkavad ka olevikku.
Kire taastamine on võimalik igas suhtes, kus on alles austus ja soov üksteist hoida. See ei ole töö, mida teha kord kuus, vaid pehme, igapäevane valik näha, kuulata ja puudutada teist inimest nii, et ta tunneb end väärtuslikuna. Ja kui partner tunneb end väärtuslikuna, süttib kirg alati uuesti.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
