No mis teha, üksildus närib vahel meid kõiki. Mõnikord väljub oma kurbade tunnete sees hulpimine aga täiesti kontrolli alt. Uurime, mida konkreetselt siis ette võtta.
Alustuseks tuleb muidugi tõdeda, et üksildus on subjektiivne tunne ega pruugi sõltuda su reaalsest elust ja keskkonnast. Sinu ümber võib olla palju inimesi – sõbrad, pere, sugulased, kolleegid -, aga sa tunnetad ikkagi lõhet enda ja teiste vahel, nii emotsionaalselt kui ka sotsiaalselt. Teiste lähedus ei võta veel üksildustunnet.
Emotsionaalne ebamugavus on aga ainult algus. Üksilduse tundmisel on tugev mõju ka füüsilisele tervisele. See on stress, millele keha reageerib nii füüsilisel kui ka psühholoogilisel pinnal. Meie keha muutub sellest otseses mõttes nõrgemaks. Uuringud on viidanud, et pidev üksildustunne on nii ränk asi, et see suurendab riski varakult surra lausa 26% võrra.
Üksildus võib ligi hiilida väga erinevalt. Hea sõber kolib kaugele ära. Töötad nii palju, et avastad lõpuks, et polegi nagu enam sõpru või tuttavaid, kellega mõnusalt vaba aega veeta. Lahkud „vanast heast“ harjumuspärasest keskkonnast nagu sõjavägi või ülikool. Partner sureb või lahutate. Muidugi on probleem ka kroonilised haigused, puuded ja muu sarnane.
Sellest seisundist üle saamine on keerulisem kui paljud eeldaksid. Üksildus tekitab psühholoogilisi haavu ja need omakorda nõiaringe, millest võib olla raske välja murda. Üksildus muudab seda, kuidas maailma näeme, ning võib panna arvama, et ümbritsevad inimesed hoolivad vähem kui nad päriselt hoolivad. See aga annab üsna püsiva negatiivse häälestuse, näiteks hakkame ennast vähem väärtustama.
Sellistel tunnetel on tohutu mõju, mille tagajärjel inimene võibki hakata teiste juuresolekul käituma viisil, mis tema negatiivseid ootusi kokkuvõttes kinnitavad. Näiteks hakkame teisi eemale lükkama, sest kardame haiget saada, kuni nad enam ei püüagi läheneda.
Üksildased inimesed kalduvadki selle tagajärjel eralduma ja maailmast tagasi tõmbuma, lootuses nii vähem pettuda või haiget saada. Kui nad isegi julgevad uuesti proovida, aitavad nende kahtlused ja kõhklused luua just selle tulemuse, mida nad kardavad. Lähed näiteks peole kindla veendumusega, et keegi sinuga nagunii ei räägi, oled juba eelnevalt pahas tujus ja veedadki terve õhtu sünge näoga snäkilaua juures seistes, nii et keegi ei julge väga rääkima tulla.
Nõiaringist väljamurdmine on võimalik, aga eeldab kindlat otsust seda tõesti teha. Selle abil pead sa vastu hakkama väljakujunenud meelestatusele, mis ütleb, et jää oma mugavustsooni, ära lase teisi lähedale ja hoidu eraldi.
Väljamurdmise protsessi võib jagada kolmeks etapiks. Üksildus on valus, aga kui suudad selle abil tekkinud suluseisust välja rebida, võib saavutatud vabadus päris magus olla.
Tegutse
Tunnista endale, et üksildus muudab seda, kuidas maailma näed, ja inimesed võivad siiski ka rohkem su ootustele vastata.
Kui tunned, et oled eraldunud ja „omas mullis“, võta ise inimestega ühendust. Helista, kirjuta, tšäti, lepi kokku kohtumisi. Jah, selline aktiivsus tundub hirmutav ja muudab olemist vähemalt alguses natuke ebamugavaks. Seetõttu on tähtis ka 2. punkt.
Ära eelda, et teised ei taha sinuga suhelda
On mõistlik eeldada, et kui oled kellegagi enne hästi läbi saanud, kehtib see ka nüüd ja tulevikus. Jah, te pole ehk kaua suhelnud või ta lubas helistada, aga ei teinud seda – aga sa pead aru saama, et põhjus ei pruugi peituda üldse sinus. Igaühel on oma elu, tegemised ja mured, ja kõik need võisidki tekitada pausi suhtlemises. Ära eelda, et tal üldse oli mõjuv (sinuga seotud) põhjus suhtlemises pausi hoida.
Nii et võta ühendust, aga ära unusta ka 3. punkti.
Lähene positiivselt
Jah, sa kardad äratõrjumist. Jah, sa pole hetkel parimas võimalikus meeleolus. Teistele lähenemisel tasub end aga natuke kokku võtta. Püüa seda teha positiivse tooniga. Kui algus on kirja või tšäti teel, on oma tegelikke tundeid kergem varjata, sest saad kõik üle lugeda, enne kui need välja saadad, ja kasvõi iga lause lõppu smiley lisada.
Väldi süüdistusi („Sa pole mulle ammu helistanud!“) või viiteid teie suhte jahenemisele („Sul on ilmselt imelik minust jälle kuulda…“). Ütle meeldivaid asju („Mõtlesin su peale“ või „Igatsen su järele“), kutsu teda kuhugi („Lähme kohvitama!“) ja paku selleks välja kindel aeg, näiteks „teeme järgmisel nädalal“.
Kokkuvõttes
Ära jää oma tunnetega üksi. Nii ebamugava või “mõttetuna” kui see kõik võib tunduda, tuleb otsida väljapääsu oma muremõtetest ja leida enda lähedale inimesi ja tegevusi, mis aitavad sind sellest emotsioonist üle saada. Ka meie tutvumiskeskkonnas tutvumine võib aidata sind edasi liikuda kui annad endale selleks võimaluse. Võta seda tutvumiseteekonda kui kogemust ja võimalust näha ja tunda erinevaid inimesi, seadmata liiga kõrgeid ootuseid igale uuele kontaktile. Suhtle teistega, et leiksid eneses rõõmu üksildusest võitu saada ja edasi liikuda. Usu, Sa pole üksi!
Allikas: amoremi.ee
