Abielu on keeruline. See on armastuse, kompromisside ja kasvamise teekond, kuid samas ka teekond, mis on täis arusaamatusi, pettumusi ja hetki, mil kahtled, kas suudad üldse jätkata. Minu lugu pole teistsugune. Tundus, et mu abielu kõikus kuristiku äärel, ja ma ei teadnud, mida teha.
Kuid siin on üllatav tõde: ma ei vajanud teraapiat, eneseabi raamatuid ega elu muutevat sündmust, et meid päästa. Piisas sellest, et ma õppisin rahulikuks jääma – nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Kriisihetk
Mingil hetkel muutus meie abielu partnerlusest lõputute tülide jadaks. Väikesed asjad – põrandale jäetud pesu, tühi piimapakk külmikus või nõude pesemine „valel viisil“ – muutusid lahinguväljaks. Iga vaidlus tundus olevat referendum meie suhte olukorra kohta.
Mina muutusin kaitsvaks. Minu abikaasa muutus kibestunuks. Me mõlemad ehitasime müüre, olles kindlad, et teine on probleem. Pinged kurnasid meid ja tundus, nagu oleks armastus kuhugi kadunud, maetud viha ja süüdistuste alla.
Ärkamishetk
Ühel õhtul, pärast järjekordset väikest tüli – mille põhjust ma isegi enam ei mäleta –, istusin üksi ja lasin vaidluse oma peas uuesti läbi. Ja siis see tabas mind: mina olin probleem – või vähemalt osa sellest. Minu pidev vajadus olla õigel, kõike kontrollida ja „võita“ argumente tekitas meie vahel lõhe.
Ma mõistsin, et reageerin kõigele nii, nagu oleks see kriis. Aga võib-olla polnud see nii suur asi.
Rahulikuks jäämise hetk
Selle asemel, et tormata teraapiasse või otsida väliseid lahendusi, otsustasin proovida midagi radikaalselt lihtsat: rahuneda. Ma pidin lõpetama üle reageerimise, üle mõtlemise ja kõige analüüsimise. Ma pidin õppima asjadest lahti laskma ja targalt oma lahinguid valima.
Kui tekkisid lahkarvamused, peatusin hetkeks. Hingasin sügavalt sisse ja küsisin endalt:
- Kas see on tõesti väärt tülitsemist?
- Kas see on pikaajaliselt oluline?
- Kas ma reageerin oma abikaasale või omaenda stressile ja ebakindlustele?
Üheksal juhul kümnest oli vastus selge: see polnud tähtis. See polnud väärt vaidlust.
Väikesed muutused, suur mõju
Kui ma selle mõttelaadi omaks võtsin, juhtus midagi imelist: mu abikaasa hakkas ka rahunema. Pinged meie vahel vähenesid. Tülid, mis varem muutusid suurteks konfliktideks, kustusid nüüd juba enne, kui need algasid.
- Lõpetasin näägutamise. Kui pesu polnud minu viisil tehtud – mis siis? See polnud maailma lõpp.
- Hakkasin kuulama. Selle asemel, et kohe järeldusi teha, püüdsin mõista, kust mu abikaasa tuleb.
- Leppisin ebatäiuslikkusega. Meie kodu ei pidanud olema nagu ajakirja esikaanel ja meie suhe ei pidanud olema ideaalne.
Need polnud suured žestid ega drastilised muutused. Need olid väikesed mõtteviisi muudatused, mida ma iga päev kordasin.
Mõju meie suhtele
Mida rohkem ma rahulikuks jäin, seda rohkem lõdvestus ka mu abikaasa. Me hakkasime jälle naerma. Armastus, mis oli peitunud meie frustratsioonide alla, hakkas taas esile tulema. Meenutasime, miks me üldse armusime.
Kas see oli lihtne? Ei. Vanad harjumused surevad visalt ja mõnikord langesin tagasi oma kaitsvatesse ja kontrollivatesse mustritesse. Kuid iga kord tuletasin endale meelde: Rahune. See pole nii tõsine.
Mida ma õppisin
Abielu ei ole seotud tülide võitmise ega oma õiguse tõestamisega. See on partnerlus, kannatlikkus ja perspektiiv. Mõnikord on parim, mida sa saad oma suhte heaks teha, astuda samm tagasi, hingata sügavalt sisse ja lõpetada vajadus kõike kontrollida.
Minu abielu päästmiseks ei olnud vaja suuri žeste ega väliseid abivahendeid. Piisas sellest, et ma vastutasin oma mõtteviisi eest ja õppisin väikestest asjadest lahti laskma.
Lõppude lõpuks ei ole armastus seotud täiuslikkusega – see on seotud kohaloluga. Ja mõnikord piisab sellest, kui võtta lihtsalt rahulikult, et seda kõike meeles pidada.
