Lugu Liina Uudelt ja Indrek Niibolt, kus nad räägivad oma külaskäigust EKRE vihakõneõhtule, käredatest sõnavõttudest Hitlerist ja naiste peksmisest ning sellest, miks EKRE oma valijaid petab.
Abielureferendumi kavandamise tõttu on paljud inimesed üles köetud teemadel, mis muidu oleksid nende elus tähtsusetud. Ent petukonservatismiga hajutatakse tähelepanu sellelt, et tegelikult pole EKRE oma baasvalijate elukvaliteedi parandamiseks midagi sisulist ära teinud.
Loe ka: EKRE väiksest inimesest ei hooli.
Otsustasime hiljuti minna EKRE korraldatud aruteluõhtule teemal «LGBT-ideoloogia on vastuolus eestlaste kultuuriga». Kuulutuses oli öeldud: «Tule ise ja võta kaasa ekremeelne sõber», mistõttu tundus ettevõtmist varjutavat üks takistus: kas meis ikkagi leidub piisavalt ekremeelsust. Pärast mõningat vaagimist jõudsime siiski järeldusele, et EKREga tuleb nõustuda vähemalt selles, et nii Tartus kui ka teistes paikades on vaja anda inimestele koht, kus nad saaksid kaasa rääkida. Niisiis oli ühisosa olemas. Ühtlasi on oluline astuda aeg-ajalt oma mullist välja, et saada aru, kuidas mõtlevad inimesed, kellega ehk iga päev vestlema ei satu.
Läksime üritusele avatud hoiakuga, valmis oma maailmapilti avardama. Paarikümne minutiga sai aga selgeks, et koosviibimine kujuneb üsnagi ühetaoliseks: palju viha ja käredaid sõnavõtte. Miks on ikkagi osa ühiskonnast niivõrd üles köetud teemal, mis tegelikult nende elu kuidagi ei puuduta?
Laskumata ülevaatesse aruteluõhtu üksikasjadest, jäid eredamate näidetena kõlama arvamused, et geid tuleks ühiskonnas üle parda visata, homoseksuaalsus on ravitav haigus, et Eesti peaks Euroopa Liidust välja astuma ning et homoabielu (mille juured on Nõukogude Liidus) hävitab Eesti ühiskonna. Läheduses istuv meesterahvas avaldas ka kummalisi seisukohti naisepeksmise ja Hitleri kohta.
Üllatav ei olnud seejuures asjaolu, et selliseid arvamusi esineb, vaid see, et üritust korraldavad Tartu linnavolikogu komisjonidesse kuuluvad EKRE liikmed lasid säärastel seisukohtadel valimatult kõlada.
Tõtt-öelda ei tundnud me koosviibimisel veedetud kahe tunni jooksul ei viha, ängistust ega muud säärast emotsiooni, mis võiks kaasneda põhjendamatu vihakõnelaviiniga inimeste suhtes, kellega suurem osa koosolekul viibinutest pole kunagi kokku puutunud. Vastupidi, mõnes mõttes olid pensioniealised aruteluõhtu külalised samasugused ohvrid nagu pideva turmtule all olev LGBT kogukond, kes soovib õigust õnnelik olla ja et ka nendega arvestataks.
Üks võimalus seletada populistlike parteide populaarsust on nende erakondade oskus manipuleerida inimestega, kes tunnevad, et nad on teistest enam ilma jäänud ühiskonna hüvedest.
Hea manipuleerimise viis on anda neile inimestele petlik tunne, et nende huvide eest seistakse ja nende probleemid lähevad korda.
Ka EKRE aruteluõhtul torkas silma igaühe võimalus sõna saada ning ennast tsenseerimata välja elada. Oluline on seejuures, et EKRE valitud teemal. Kõrvale kalduvad sõnavõtud juhiti sujuvalt tagasi aruteluõhtu põhiteema voolusängi. Sõnavõttudele järgnenud tänukirjade ring ja meened ümarlaua korraldajatelt andsid kõigile tunde, et neid on kuulatud ja nende arvamust oluliseks peetud.
Teine populistlik strateegia – ja siinkohal tulevad mängu vähemused – on populistide vajadus, et oleks keegi, keda näidata ühiskonnas vähemväärtuslikuna ja selle kaudu tõsta oma kuulajate enesetunnet.
Nii oli rändekriis mõnda aega argument, millega mobiliseerida valijaid. Ent pagulasi tuli Eestisse vähe ja nende seljas kaugele ei sõitnud. Nüüd on LGBT kogukond see, kelle kulul hajutatakse tähelepanu sellelt, et tegelikult pole EKRE oma baasvalijate elukvaliteedi parandamiseks mitte midagi sisulist ära teinud.
Kui riigikogu valimiste eel 2019 lubasid rahvuskonservatiivid pensioni kahekordistamist, käibemaksu vähendamist 15 protsendini, regionaalseid maksusoodustusi maaelu edendamiseks, põllumeeste toetamist ja raiemahtude vähendamist, siis kevadise eriolukorra ajal pöörati selg põllumeestele ning oma soovimatust muude probleemidega tegeleda peidetakse ühiskonda lõhestava abielureferendumi taha.
Kui riikides, mida EKRE sageli eeskujuks toob, näiteks Poolas ja Ungaris, on paremäärmuslus põimunud vasakpoolsete reformidega majanduspoliitikas, mis parandavad kohati ühiskonna vaesema osa toimetulekut, siis EKRE on oma valijaid petnud, ega anna sedagi.
Abielureferendumiga kasutab EKRE teatavat petlikku loogikat, mis võiks kõlada umbes nii: kelleltki midagi ära võttes jääb teistele rohkem > me võtame vähemustelt midagi ära > siis jääb teistele rohkem. See valem võiks kehtida, kui see «midagi» oleks näiteks maiustused või isegi raha. Kuna kõnealusel juhul on selleks õigused, siis on tõde pigem vastupidine. Kui kelleltki õigusi vähemaks võetakse, ei jää neid teistele sellevõrra rohkem. Vastupidi, siis ei või keegi kindel olla, et tema ei ole järgmine ilmajääja.
Ent kui see loogika piisavalt kõva lärmi alla matta, siis teatud hulgas valijais ikkagi tekib tunne, justkui oleks ta midagi saanud, samas kui valitsus ei ole talle midagi andnud, peale õiguse vihata muidugi. Lihtne (ja odav) populistlik retsept.
Nii ongi paljud inimesed olukorras, kus neid on üles köetud teemadel, mis muidu oleksid nende elus tähtsusetud. Just needsamad inimesed, kes üksteise järel tõusid EKRE Tartu piirkonna kontori laua ümber püsti, et jagada oma lugusid ja hirme, vajavad tegelikult kaastunnet, sest oma olemuselt on nad manipuleeritud valijad, kes jäävad taas tühjade pihkudega, olenemata sellest, kas samasoolised võivad abielluda või mitte.
Kui kaua kestab EKRE tähelend, sõltub paljude asjade kõrval ka sellest, millal saab kriitiline osa selle erakonna valijatest aru, et nende mured on jäänud lahenduseta ning jäävad seda nii kauaks, kuni üks pseudoteema teist taga ajab. Kevadine referendum saab mitmeski mõttes olema märgiline, kuid selge on see, et selle mittetoimumisest võidaksid kõik.
Allikas. https://eesti200.ee/
Loe ka: MIDA TEHA, KUI RIIGIKOGU KAOTAB TÖÖVÕIME?
