On tunne, mida paljud naised tunnevad, aga vähesed julgevad tunnistada – see on vaikuse valu. Sa annad oma parima, panustad, kuulad, hoolid, püüad mõista, aga vastu ei tule midagi. Mitte soojust, mitte sõnu, mitte isegi tänu. Ainult külm tühjus, mis vaikselt sööb ära su jõu ja eneseusu. Sa mõtled, et äkki sa tegid midagi valesti, äkki peaksid veel natuke pingutama, veel natuke andma, kuni lõpuks murdud ise, sest oled tühjaks andnud kõik, mida sul üldse anda oli.
Sa oled harjunud armastama rohkem, kui sind armastatakse. Harjunud hoidma, kuigi keegi sind enam kinni ei hoia. Ja nii muutub andmine vaikseks enesehävituseks – viisiks jääda kellegi kõrvale, kes ei näe su väärtust, lootes, et ühel päeval ta siiski märkab. Kuid see päev ei tule, sest inimesed, kes võtavad lõputult, ei õpi andma, kui sa ei õpi lõpetama.
Vaikus, mille sa saad vastu, pole karistus. See on sõnum. Universum ütleb sulle: nüüd on aeg pöörata energia tagasi enda poole. Kui keegi ei vasta, siis võib-olla pole sul enam vaja küsida. Kui keegi ei kuula, võib-olla on aeg lõpetada seletamine. Kui keegi ei anna, võib-olla on aeg lõpetada tõestamine.
Sa ei pea enam tõestama oma väärtust neile, kes ei näe sind. Su väärtus ei vähene sellest, et keegi ei suutnud seda vastu võtta. Mõnikord on vaikimine kõige valjem vastus – mitte sellepärast, et sa pole piisav, vaid sellepärast, et sa oled liiga suur inimese jaoks, kes pole valmis sellist sügavust vastu võtma.
Kui sa oled jõudnud punkti, kus kõik on antud ja midagi pole jäänud, siis on aeg peatuda. Mitte karistuseks, vaid tervenemiseks. Hinga sügavalt sisse ja küsi endalt: „Mida ma vajan?“ Mitte: „Mida nad vajavad minult?“, vaid päriselt – mida mina vajan? See on esimene samm tagasi enda juurde.
Piiride seadmine pole külmus, vaid enesearmastuse tegu. Kui sa ütled „ei“, siis sa ei tõuka inimesi eemale – sa tõmbad end tagasi sinna, kus sind on kaua oodatud: enda südamesse. Õpi mitte reageerima igale vaikusele, mitte jooksma iga kivi vastu, mis sind ei peegelda. Õpi istuma omaenda seltskonnas ja leidma seal rahu.
Kui oled liiga kaua andnud ja saanud vastu tühjuse, siis tea – sind pole loodud ainult andma. Sa oled loodud ka vastu võtma, hoidma ja olema hoitud. Su süda pole viga saanud sellepärast, et sa armastasid, vaid sellepärast, et sa unustasid vahepeal armastada iseennast.
Ühel päeval ärkad ja märkad, et vaikus ei tee enam haiget. Et su maailm ei sõltu enam sellest, kes vastab või ei vasta. Siis oled lõpuks vaba. Sest kui sa lõpetad võitlemise tähelepanu nimel ja hakkad kuulama iseenda häält, siis saad aru – see, kes on alati sinuga rääkinud, oled olnud sina ise. Ja see hääl ütleb sulle: „Sa oled väärt rahu, mitte tõestamist.“
✨Kui võimalik, palun toeta! Iga toetus, olgu suur või väike, on minu jaoks väga oluline, kuna raha läheb IT mehele www.janarkeel.eu ja www.minuaeg.com arendamiseks , et teha lehed Teile paremaks ja luua veel paremat sisu🙏 Toeta siin 👉https://janarkeel.eu/toetamine/
