Tuntud Šveitsi kindlustusettevõtte Zurich Insurance juht Mario Greco hoiatas, et küberkuritegevusest lähtuvad riskid muutuvad kindlustajate jaoks ebamõistlikult suureks. Samas leiavad küberpätid tulude maksimeerimiseks üha uusi strateegiaid, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Kindlustus on üks riskijuhtimise vormidest. Peamiselt kasutatakse seda ettenägematu, muutliku iseloomuga kahju riski maandamiseks. Küsimus on mitme teguri ja osapoole oletuste tasakaalus. Enamasti veel õnnetusest hoidunud inimene kaalub, kas tasub maksta seni vaid teisi tabanud või oletatava riski pärast.
Kindlustaja kaalub, kas julgeb selle raha eest kindlustada, kuna teab teisi tabanud riski hinda. Klient soovib väikse raha eest päris suurt tagatist. Kindlustaja soovib, et suuri pahandusi ei toimuks ja neil oleks piisavalt varasid, sest peavad olema suutelised pakkuma kindlustuskaitset.
Kõige olulisem kindlustusliik on olnud seni vaieldamatult ravikindlustus. Mõnes riigis on see kindlustuskaitse korraldatud riigi poolt. Teistes on põhiline riskihaldur erakindlustus. Õigema strateegia valik on omaette keeruline ja iseseisev teema, mis jääb käesolevast arutelust kõrvale. Riikliku kindlustusega maades on ravi odavam. Samas on erasektor kõige pikaajalisema ja mitmekülgsema kogemusega kindlustuse pakkuja.
Kindlustus aitab riske jagada, vabastada kapitali kriisist väljumiseks, võimaldab hankida majanduskasvu toetamiseks kapitali teadmises, et toetused ei lähe välise ebaõnne tulemusel kaduma jne.
Ettevõtluse edukus muudab maailma toimimist keerukamaks, sh riskialtimaks. Riskid suurenevad. Ühest küljest võib käsitleda seda filosoofiliselt, pidades silmas mingil hetkel lisandunud inimkonda tabada võivat eksistentsiaalset riski. Selles vaates on inimese olemasolu ähvardav risk maksimaalselt halb, aga samas on võimalus arvatavalt väga-väga väike. Kuidas suhtuda seega kõige hirmsamasse ohtu, mis saab tegelikkuseks väga harva?
Filosoofiliselt võiks see teoreetiliselt olemas olla. Mõttemaailmas võiks edasi mõelda, et varem oli eksistentsiaalse katastroofi tõenäosus veelgi väiksem ja inimeste tõttu on risk siiski suurenenud. Seega pole tegemist ainult mõttemaailmasse fikseeritud ideega, vaid iseseisvalt kulgeva ja raskesti ennustatava reaalse protsessiga.
Jäägu see mõte esialgu taustale. Elu praktilisemas osas arvutatakse tuntud riskide kohta kogunenud andmetega, hinnates nende tõenäosust ja raskusastme või kulu kombinatsioone. Selles mõttes oleks riskide suurenemine seotud elukorralduse komplekssusest tulenevate ootamatuste ja uut tüüpi, s.o puudulike kogemuse riskidega.
Mainitud arengule osutas äsja maailma ühe suurima, Šveitsi kindlustusettevõtte Zurichi juht Mario Greco. Kindlustusjuhid on viimastel aastatel üha enam rääkinud uutest süsteemsetest riskidest, nagu pandeemiad ja kliimamuutused, mis panevad proovile sektori suutlikkuse pakkuda kindlustuskaitset. Greco hoiatas, et kindlustajad võivad loobuda teatud riskide kindlustamisest. Ta pidas esmajoones silmas kübermaailmas toimuvat.
Mõjuka kindlustusfirma juht tõi esile viimastel aastatel lisandunud juhtumid, milles on asunud kurjategijad väljapressimistega ohustama haiglate tööd, blokeerinud regionaalseid energiatarneid, kahjustanud tööstuse toimimist ja rünnanud valitsusasutusi. Millist abi saab pakkuda kindlustaja, kui kurjategijad on võtnud kontrolli alla mõne elutähtsa taristu? Mis võib olla selle tagajärjeks? Kuidas saab kindlustada midagi mille tagajärgi ei teata?
Mario Greco täpsustab vajadust jõuda äratundmisele, et küsimus pole andmetega opereerimise keerukuses vaid tsivilisatsiooni ähvardavas ohus. See toob mõtted tagasi eksistentsiaalse riski juurde. Kui inimkonna püsimine sõltub inforuumi heaolust, aga selle kaitsmiseks vajaliku arendustegevuse jaoks puudub majanduslikult turvaline partnerlus, muutub ebatõenäolise tegelikkuseks saamine palju realistlikumaks.
Võimalik, et rahaga seda probleemi ei lahendagi. Vaja on mõelda uuele, piiride ja poliitikate ülesele koostööle. Millelegi, mis põhjustab kehas pelgalt seda lauset peast läbi lastes lootusetuse ja pessimismi pigistust.
Järsku seisneb ainuke kindlustus vanasõnas, et enne päikesetõusu on kõige pimedam või midagi muud, mis on sõnastatud võtmes pessimismi toidetud tagurpidisest optimismist. Maailma ühe juhtiva kindlustusettevõtte avaldusega enam-vähem samasse aega paigutub maailma ühe juhtiva lunavara kasutava kuritegelike häkkerite rühmituse Lockbiti teadaanne strateegia muutusest. Küberröövlid keelasid maailma häkkeritele nende kuritegelike tööriistadega ohvrite andmete lukustamise.
Eesmärk polnud kantud empaatiast. Tegemist on kurjategijate muutuvas maailmas kohastumisega. Sellest võib välja lugeda maailma muutumist endisest komplekssemaks. Varasem küberröövimise metoodika nägi ette muuta Lockbiti vahenditega ohvri andmed talle kättesaamatuks, et nõuda siis nende avamise eest lunaraha. Tegevus oli komplitseeritud, ajamahukas ega alati õnnestunud, kuna ohvrid õppisid tegema varukoopiaid, jõudsid toimuvale enne jälile jne.
Kuritegeliku taktika muutmise suurimaks põhjuseks võib siiski pidada riiklike jõuorganite häkkerite poole suunatud viha, kui hakati pantvangi võtma riiklikult oluliste teenuste ja taristu arvutisüsteeme.
Uue meetodina soovitatakse odavamat ja töökindlamat kuritegu. Ohvri andmete lukustamise asemel soovitatakse need sealt ära varastada. Seejärel saab nõuda raha, ähvardades delikaatsed andmed avalikustada. Tuleb välja, et ohvrid maksavad, kuna sellise kahju vastu head lahendust pole. Süsteemid töötavad ja kasvavate probleemidega hõivatud omanikel on küll ebamugav, aga ikkagi on lihtsam maksta.
Edaspidi peab arvestama riskiga, et selliste olukordade leevendamiseks puudub kindlustuskaitse.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
Err.ee
