Laps ei valeta valu kohta, et koolist puududa, vaid koolihirm tekitabki temas füüsilist valu.
Laps keeldub hommikul riietumast ja kodust väljumast. Nutab ja kaebab kõhuvalu üle. Vahel helistab ta vanemale tööle ja ütleb, et tuli koolist ära, sest kõht on lahti. Vanemad jooksevad lapsega mööda arste, aga kõik on justkui korras… Selline on üks tüüpiline näide koolihirmust.
Innove Rajaleidja koostas ülevaate koolitõrke põhjustest, tagajärgedest ning viisidest, kuidas vanemad saavad oma last aidata.
Enamasti saab koolihirm alguse kergemast koolitõrkest — laps lihtsalt ei taha lasteaeda või kooli minna, tunneb selle suhtes vastumeelsust. Kui lapse murega ei tegeleta, võib mure süveneda ja välja kujuneda selline koolihirm, mille all kannatavad nii lapse vaimne ja füüsiline tervis kui ka õppimine.
Rohkem esineb koolihirmu kooliastme alguses ja lõpus, näiteks lasteaiast kooli minnes, põhikooli alguses ja lõpus, gümnaasiumi alguses.
Koolihirmu põhjused
Koolitõrget võib põhjustada mõni konkreetne asjaolu, mis koolis lapsele vastumeelne on — näiteks õpetaja, kellega ta läbi ei saa; õppeaine, mis hästi välja ei tule; hirm klassikaaslaste ees narriks jääda, söögivahetund, kus on surve süüa võõrast toitu; klassiruumi asukohta muutumine jms.
Seesugused asjad tekitavad tavaliselt hirmu väiksemates lastes, kes tihtilugu ei oska veel ise ka täpselt öelda, mis neid häirib ja miks.
Vanemad lapsed ja noored võivad tunda hirmu suhtlemis- või sooritussituatsioonide ees. Näiteks klassi ees vastamine, mõni kehalise kasvatuse ülesanne, test või kontrolltöö, kohtumised võõraste inimestega, järgmise klassiruumi otsimine jne.
Vahel ei olegi tõrke põhjus koolis vaid hoopis kodus. On lapsi, kes väldivad kooli, et saada endale oluliste täiskasvanute, näiteks oma vanemate tähelepanu. Väiksematel lastel (näiteks lasteaias) võib olla kartus vanematest lahkuda. Suuremate laste puhul võib mõjuda peres toimunud sündmus (vanemate lahutus, pereliikme haigus, trauma). Samuti vanemate endi liigne ärevus lasteaia või kooli suhtes.
Koolihirmu tagajärjed
Vahel märkavad täiskasvanud koolihirmu alles siis, kui see on juba põhjustanud tagajärgi: füüsilisi vaevusi (pidevad pea-, kõhu-, kurguvalud, palavik, sage pissimine või öösel voodisse pissimine), meeleolumuutusi, ärevust, küünte närimist, keskendumis- ja mäluprobleeme, agressiivsust või apaatsust, ebakindlust ja enesehinnangu langust, õpiraskusi ja õppeedukuse langust.
Tõsine koolifoobia võib põhjustada tüüpilisi hirmule omaseid füüsilisi sümptomeid — hingeldamist, südame rütmihäireid, higistamist, iiveldust, kogelemist jt kõnehäireid, värinaid ja tõmblust.
Kusjuures kõik koolitõrke ja -hirmu füüsilised sümptomid, sealhulgas hommikune kõhu- või peavalu, on päriselt olemas. Laps ei valeta valu kohta, et koolist puududa, vaid koolihirm tekitabki temas füüsilist valu.
Lapse muret pisendada ei tohi
Kooliga seotud vastumeelsust või kartust ei tohi kunagi alahinnata. Lapsele ei tohi öelda: „Jäta nüüd, see pole mingi probleem”. On küll — see on Sinu lapse jaoks suur probleem!
Ei aita ka jutt, kui tore on koolis käia ja kui vahva on lapse kool. Muidugi peavad vanemad suhtuma kooli positiivselt ja andma vastavaid signaale, kuid kui lapsel on koolihirm, siis sellest ei piisa. Tuleb välja selgitada, miks kooliminek lapsele vastumeelne on, ja aidata sellele murele lahendus leida.
Lapsel ei tohiks võimaldada kooli minekust vältida, sest nii probleem ainult süveneb. Lumepall läheb veerema: mida rohkem laps puudub, seda suuremaks kasvab hirm, mida rohkem laps puudub, seda enam jääb ta maha õppimises, mis omakorda tekitab koolitõrget. Seega on oluline toetada koolis edasi käimist ja jõuda võimalikult kiiresti probleemi põhjusele jälile.
Kuidas hirmust üle saada?
Kui lapse hirmul pole tegelikult alust, see on irratsionaalne, siis aitab hirmust rääkimine. Selle sõnades väljendamine, hirmu ratsionaalsuse kahtluse alla seadmine ja mõtteviisi muutmine. Oletame, et muidu hea õpilane kardab väga koolitöös põrumist. Saate rääkida läbi, et kui laps tööks valmistub, siis on väga väike tõenäosus põruda. Kui aga hinne tulebki kehva, mis siis tegelikult juhtub? Mitte midagi halba! Mõnikord on hinne veidi kõrgem, teinekord veidi madalam, see on täiesti normaalne.
Kui hirm on ratsionaalne, sellel on tegelik alus, siis aitab hirmu leevendada selle põhjustega tegelemine. Näiteks võib laps karta koolitöös põrumist, kui õppetöö tõesti ei olegi talle jõukohane. Siis tuleb rääkida lapse õpetajate, kooli eripedagoogi, kohaliku Rajaleidja keskusega ning leida lapsele jõukohasemad viisid hariduse andmiseks — näiteks individuaalne õppekava.
Teiseks näiteks võib tuua olukorra, kus last on kiusatud ja ta kardab uuesti pilgata saada. Pelgalt hirmu läbi rääkimisest ei piisa, vaja on tegeleda ka kiusamise tõkestamisega. Rääkida alustuseks kooli ja vajadusel teiste vanematega.
Igal juhul aitavad hirmude käes kannatavat inimest ärevust vähendavad lõõgastustehnikad. Sügav hingamine, füüsiline treening, lihaste lõdvestamine jms. Võid lapsele õpetada, et kui ta tunneb hirmu kehalisi sümptomeid tulemas, siis võiks hingata mõttes kolmeni lugedes sisse ja mõttes kolmeni lugedes välja, nii palju kordi järjest, kuni hirmu sümptomid kaovad.
Kindlasti on abi ka sellest, kui toetada lapse sotsiaalsete oskuste arengut. Üks võimalus, kuidas lapsele sotsiaalseid oskusi õpetada, on väga lühidalt ja lihtsas keeles kirjas Ben Furmani brožüüris „Oskuste õpe”. YouTube’is on eesti keeles olemas Furmani sotsiaalsete oskuste õpet tutvustav video „Oskuste õpe kui laste probleemide lahendamise meetod”.
Vanem võiks alati toetada lapse enesekindlust: „Ma saan aru, et sul on praegu raske, sa oled kurb ja kardad. See on okei — kõik inimesed, nii täiskasvanud kui ka lapsed, tunnevad vahest kurbust või hirmu. Sa oled vapper ja püüdlik, ma aitan sind ja üheskoos saame sellest murest üle.”
Vanemad võiksid koos lastega vaadata multikat „Pahupidi”. See aitab vanematel oma last ja lapsel oma tundeid, sealhulgas hirme mõista. Ühest vaatamisest ei pruugi piisata, sest multikas on kiire ja värviline. Parem on vaadata mitu korda ja pärast filmi lõppu üheskoos rääkida ja arutada, et kõik inimesed kogevad erinevaid tundeid ja see on täiesti normaalne. Seda filmi võiks õpetajad vaadata ka lastega koolis.
Ülevaate koostas Innove Rajaleidja
Allikas: Pere ja Kodu
